Jumal on mind oma töös kasutanud

05.12.2007 | | Rubriik: Määratlemata

45 aastat tagasi novembrikuu 27. päeval ordineeris tolleaegne konsistooriumi assessor Edgar Hark õpetajaks Kalle Mesila. Pea poolsada aastat teenistuses olnud õpetaja on tänulik aastate eest, mil ta on saanud külvata Jumala armastust.

Kalle Mesila on püüdnud teha tööd ja elada elu teistele kaasa tundes. Foto: Anna- Liisa VaherÕpetaja Kalle Mesila alustas teenistusaega Kuressaare kogudusest, kuid mõne aasta pärast tõi tee taas mandrile tagasi. Viimased 26 aastat on ta teeninud suursuguses apostel Peetrusele pühendatud Tartu Peetri kirikus, kus koguduseliikmeid 4000, nendest liikmesannetajaid veidi alla 800. Koos on elatud üle raskemaid ja kergemaid aegu.
Kalle Mesila eelkäijaks Peetri kirikus oli praost August Janni, kes oli kogudusele andnud kogu oma jõu. «Terve oma teenistusaja ehitas ja remontis ta sõjas kannatada saanud kirikut, ning kogudus tunnustas teda selle eest. Õpetaja Janni kiindus oma kogudusse ja ka kogudus temasse. See vastastikune side oli sedavõrd tugev, et õpetaja lahkudes lahkus ka koguduse liikmeid. Nii kahanes minu tulles Peetri koguduse liikmesannetajate arv umbes 150 võrra,» meenutab Mesila nukralt teenistuse algusaega.
Nüüd leiab aga kogenud õpetaja, et liikmesannetajate arv pole määrav, sest praegusel ajal ei pane inimene erilist rõhku rahalisele seotusele kirikuga, vaid tahab tunda, et on kuidagi teisiti seotud. «Pigem küsime, kui palju on neid, kes on valmis end kristlaseks tunnistama.»
Samuti ei näita tema sõnul ka teenitud aastad tehtud tööd. «Juubelid on paratamatud, need tulevad aeg-ajalt, sest see on arvude loogika. Need arvud ei näita tehtud tööd, see pole küll tühiselt mööda saadetud aeg, kuid välja tuua pole ka midagi isiklikult erilist. Tunnen end võlglasena, sest mul pole enam ehk pikalt võimalust midagi paremaks teha. Mis aga minu võimetele kohane olnud, sellega olen püüdnud siiski hakkama saada. Kui mind on siin koguduses armastatud, olen Jumalale selle eest väga tänulik.»

Harisid metsavendadest koolmeistrid

Teoloogilist teed alustas Kalle Mesila UKKs – Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis. «Sisuliselt oli see Usuteaduse Instituudi eelkäija, kus õppetöö käis sedasama rada mööda, nime muutudes jäi õppetöö tegelikkuses samaks,» selgitab Mesila ning tunnistab, et sinna minek ei olnud tol ajal kerge.
Usulisi mõjutusi sai ta aga healt koolivennalt, kelle pere oli sügava usulise taustaga ja isamaalise hoiakuga. «See oli minu tolleaegses kujunemises määrav. Selle pere juures hakkasime koos käima rahvuslikel tähtpäevadel. Me ei nimetanud ennast poliitiliseks organisatsiooniks, kuid nii vist kujunes välja küll.
Lugesime keelatud kirjandust – Albert Kivika «Nimed marmortahvlil», ja arutlesime loetu teemadel,» meenutab Mesila. Noormeestel oli tihe side metsavendadega, kellest paljud olid peidus olevad koolmeistrid. Üheskoos sai koosolekuid peetud, lauldud ja vesteldud.     
Kuid usulise algpõhja oli Kalle Mesila siiski kodunt saanud. «Nii ühed kui teised vanavanemad olid usklikud, emapoolne vanaema baptistikoguduse liige. Tihtipeale laulis vanaema pühapäeviti oma lauluraamatust laule, küll oli mõnus neid viisikesi kuulata,» muheleb Mesila. «Teine vanaema aga, nagu hiljem kuulsin, oli palvetanudki selle pärast, et minust jumalariigi töötegija saaks. Tugevalt toetas usulist kasvamist minu prooviaasta mentor, Hageri koguduse õpetaja praost Albert Soosaar.»
Kõhklusi Jumala juurde jõudmisel noormehel seega polnud, küll aga takistusi. KGB kutsus UKK üliõpilasi välja, uuriti nende mõtteviisi ja kavatsusi. «Mäletan mulle esitatud küsimust, et olete asunud tööle, kus pole lubatud tappa, aga mis teeksite, kui peaksite nüüd, relv käes, minema isamaad kaitsma. Ei mäletagi, mis ma tookord vastasin, kuid karm küsimus on siiani selgelt meeles.
Võimumeeste halastamatuid rünnakuid saingi tunda esimestest teenistusaastatest peale. Ega siis kaitsta end ei lubatud, räige valega tuli lihtsalt leppida, vale oli ju tollaste võimude üks alustalasid. Usuasjade volinikud hoidsid silma peal kirikul ja kiriku töötegijatel, käskides ja keelates. Puhtteoloogilisi küsimusi küll mõjutama ei hakatud ja nii saime rakendada seda luterlikku teoloogiat, mida meie kirik juba aastasadu oli rakendanud,» kirjeldab ta kirikuvaenulikku aega.

Ühiskondlik moraal algab kaastundest

Praegu teeb õpetaja Mesilale muret see, et kõik, mis on seotud kiriku ja usuga, pannakse ootama. «Seda ei peeta päevakajaliseks, kuigi protsessid käivad ja inimühiskonna moraalne pale  kandistub päev-päevalt üha enam. Kuid seost ühiskonna ja moraalsuse vahel ei nähta. Tähtsuse järjekord on paigast ära, kirik on viimaste seas,» märgib ta.
Mesila arvates on ilmselge, et kui kirik pole oluline endale, ei peeta seda vajalikuks ka ühiskondlikus mõttes. Nii ongi usuõpetuse õpetamine koolisisene otsus, mis näitab jällegi kooli juhtkonna ja lastevanemate individuaalset suhet kirikuga. «Ideaalne oleks, kui kodu ja kirik käiksid käsikäes ning kristlikud põhimõtted lastele kodunt ja koolist kaasa antaks,» lausub isa ning kahe pojatütre vanaisa.
Mesila kirjeldab tänapäeva kui võidujooksu enese eest, kus unustatakse ära enda ja teiste inimeste vajadused.
«Mul on silmade ees read raamatust, kus Oskar Luts kirjutab, kuidas ta oma paariaastast nooremat venda Arnot kiusas,» jutustab Mesila. «Kiusas nii, et läks temaga kalmistule ja peitis end vennakese eest põõsa taha. Luts kirjutab, kuidas vend Arno haledasti nuttis, tema aga põõsa taga kahjurõõmu tundis. Kuid suureks saades ei läinud kirjanik Lutsul tehtu meelest ning ta ütleb sügavad sõnad: «Ärge kunagi tehke väikesele liiga!»
Ka mina olen püüdnud teha tööd ja elada elu teistele kaasa tundes. Olen tohtinud külvata kaastunnet ja nii mõnegi pisara kuivatada hauakaldal, olen tohtinud nii mõnessegi hinge istutada midagi, mis hiljem püsiväärtuseks kasvanud. Olen tänulik, et Jumal on pidanud võimalikuks mind oma töös kasutada.»

Merje Mänd

Kalle Mesila
Sündinud 3. jaanuaril 1940, ordineeritud 27. novembril 1962.
Teenistuskäik:
1962–1965 Kuressaare Laurentiuse ja Kaarma kogudus,
1965–1969 Käru kogudus,
1969–1971 Häädemeeste ja Treimani kogudus,
1972–1979 Jõelähtme kogudus,
1979–1981 Kursi kogudus,
1980–1993 Äksi kogudus,
1981 Tartu Peetri kogudus.

Üks kommentaar artiklile “Jumal on mind oma töös kasutanud”

  1. Jumal ütleb:

    Ei see oli küll keegi teine, kes seda meest kasutas. Mina valin oma sulased ise, mitte ei lase ennast valida. Selle patu nimi on muuseas kõrkus ja selle eest läheb põrgusse.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)