Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on meiega kõikjal

01.06.2007 | | Rubriik: Jutlus

Tänase kirjakoha sisuks on kõigile
kirikuinimestele tuttavad Aaroni õnnistussõnad. Õnnistada võib mitmeti. Oleme
harjunud sellega, et pühapäeval ja kirikupühadel kirikuteel või kiriku uksel
kedagi kohates talle õnnistatud pühapäeva soovime. Rohket Jumala õnnistust
soovime ka siis, kui kellelgi lähedastest-tuttavatest sünnipäev või mõni muu
tähtpäev on. Mida me aga õnnistades või õnnistust soovides mõtleme või
taotleme? Tänases piiblitekstis ütleb Issand: «Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli
peale ja mina õnnistan neid!»

Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
«Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile
nõnda: Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu
peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle
rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisrael-laste peale ja mina õnnistan neid!»

4Ms 6:22–27

Tänase kirjakoha sisuks on kõigile
kirikuinimestele tuttavad Aaroni õnnistussõnad. Õnnistada võib mitmeti. Oleme
harjunud sellega, et pühapäeval ja kirikupühadel kirikuteel või kiriku uksel
kedagi kohates talle õnnistatud pühapäeva soovime. Rohket Jumala õnnistust
soovime ka siis, kui kellelgi lähedastest-tuttavatest sünnipäev või mõni muu
tähtpäev on. Mida me aga õnnistades või õnnistust soovides mõtleme või
taotleme? Tänases piiblitekstis ütleb Issand: «Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli
peale ja mina õnnistan neid!»

Õnnistades kedagi Aaroni
õnnistamissõnadega, paneme Jumala nime kolmekordselt tema peale ja anname
õnnistatava Kolmainujumala hoolde. Jumalateenistuse lõppedes sirutab vaimulik
oma käed kirikuliste kohale ning õnnistab kogudust. Õpetaja saadab koguduse
kirikust koju ja hingamispäevast argipäeva. Igaüks läheb koju, kaasas õnnistus.
Jumal ei jää mitte kirikusse ootama järgmist ametitalitust või pühapäevast
jumalateenistust – Ta tuleb meiega kaasa kõikjale, kuhu meie jalad viivad või
elu meid kannab. Kus on aga Jumal, seal on ka Tema õnnistus.

Õnnistamissõnade esimene rida – «Issand
õnnistagu sind ja hoidku sind!» – pakub meile Jumala kaitset. Jumal on meiega,
hoides, varjates ja kaitstes meid kõige kurja eest. Nii häda kui kahju eest,
mis meiega ajalikus elus võib juhtuda, kuid ka kurja eest, kes valvab ja otsib,
keda kiusata ja eksitada.

Teine rida – «Issand lasku oma pale paista
sinu peale ja olgu sulle armuline» – jagab Jumala armu ja halastust. Jumal,
kelle palge eest me ei saa peitu minna ega põgeneda, näeb ja teab kõik, mida
teeme ja mõtleme. Patuste inimestena ei suuda me aga kuidagi olla õiged Tema
silmis, vaid vajame Jumalalt jätkuvalt armu ja halastust.

Kolmas rida – «Issand tõstku oma pale sinu
üle ja andku sulle rahu!» – kingibki meile rahu. Rahu maailmas ja rahvaste
seas, kuid eelkõige rahu iga kristlase hinges ja südames. Et suudaksime
säilitada Jumala abiga rahu oma hinges, hoolimata maailma kärast, kannatustest
ja kiusatustest. See rahu saab säilida eelkõige tänu lootusele, et ükskord saab
otsa selle maailma ajastu ning algab uus elu taevases kuningriigis. Nõnda
kannavad õnnistamissõnad meid üle aja ja ruumi piiride.

Õnnistamine ei hoia meid ainult Jumala
lähedal, vaid ühendab meid omavahelgi. Üksteisele õnnistuse soovimine aitab ja
julgustab olema ligimese suhtes rohkem usaldavam ja avatum. Ei saa ju õnnistada
inimest, kelle vastu süda viha kannab. Üksteist õnnistades ka andestame ja
lepime.

Õnnistamise juurde kuulub ristimärk. Rist
on meie jaoks piirideta ja tingimusteta armastuse ja hoolitsuse sümboliks. Suri
ju ristil meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Kui teeme endale ristimärgi,
õnnistame iseennast. Tehes ristimärgi kellegi teise üle, palume Issanda
õnnistust temale.

Tihti peame õnnistussõnu vaid kristlaste
eelisõiguseks või privileegiks. Ometi on õnnistussõnad esmalt antud Moosese
vennale Aaronile ja tema poegadele, kes olid preesterlikus teenistuses. Need
sõnad kõlavad juudi teenistustel sünagoogis tänaseni. Nõnda on just
õnnistamissõnad üheks oluliseks ühendavaks lüliks Vana Testamendi ja Uue
Testamendi, Vana Lepingu ja Uue Lepingu rahva vahel – juutide ja kristlaste
vahel. Need on sõnad, mis on Jumala õnnistust kandnud läbi aastatuhandete
alates kõrbeteekonnast ja valitud rahva tõotatud maa otsingutest kuni tänase
moodsa, kuid sekulariseerunud maailmani.

Ajad muutuvad: rahvad sünnivad ja surevad;
riigid tekivad ja kaovad; inimene vallutab universumit ja purustab aatomit,
kuid Jumal on sama eile, täna ja igavesti. Tema igavikulisus, ajatus ja
mõõtmatus on endine, nõndasamuti on inimene niisama rikutud kui tema esivanemad
Moosese päevil. Me võime leiutada ja avastada; puurida ja uurida, kuid kõik,
mida leiame või avastame, on juba olemas olnud, ainult meile seni veel
märkamata.

Jumala loomingu hulgas on palju inimese
poolt märkamatut ja avastamatut. Jumala poolt loomises alustatu kannab
jätkuvalt Tema õnnistust. Kui Jumal oli millegi loomisega valmis saanud,
õnnistas Ta seda. Paljud selle õnnistuse viljad valmivad alles täna ning paljud
veel pärast meidki – sellise väega on Jumala õnnistus. Kas mõistame seda, kui
taas kuuleme jumalateenistuse lõppedes õpetajat lausumas neid vanu tuttavaid
õnnistamissõnu?

Image
Urmas Viilma
,

Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)