Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on meie kõrval

18.01.2012 | | Rubriik: Jutlus

Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid, kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks! Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest. 5Ms 32:36–39

Inimestena on meil valikuvabadus paljude asjade osas ja me kasutame seda vabadust iga päev. Poeletilt võime näiteks valida viiekümne erineva vorsti ja singi vahel vastavalt oma maitsele või rahalistele võimalustele. Või jätame üldse valimata. Ka see kuulub valikuvabaduse juurde.
Tänapäeval on usust saanud üks paljudest toodetest, mida inimene võib oma maitse järgi valida ja tarbida. Elame maailmas, kus on arvukalt erinevaid uske, üks huvitavam kui teine. Usupaketi saab igaüks endale ise kokku panna. Kui ei taha täit paketti, võib valida meelepärased killud, võtta natuke siit ja tsipake sealt. Valikut on ja valimisel on abiks ka paljud vaimsed, iseennast leida ja avada aitavad kursused.
Raamatuletid on lookas kirjandusest, mis aitab otsida juhatust oma elule ja leida oma usku, iga päev ilmuvad päevalehtedes horoskoobid ja kuulutustes kutsuvad kaardid ennustama. Turg on suur ja kirev ning nõudlustki jätkub. Kellele ei meeldiks olla sõltumatu sellisteski valikutes, mis puudutavad usku kõrgemasse. Ikka tahetakse kujundada ise oma usk, ehitada oma projekti järgi templeid ja kummardada sobilikku jumalat.
Igaühel on võimalik valida, kas olla Jehoova tunnistaja või krišnaiit, mormoon või molokaan, ainuusuline või anarhotantrist, antikristlane või eristamata kristlane, gnostik või kristadelflane, pagan või satanist, panteist või polüteist, päikese- või tulekummardaja, kuuluda lilla leegi hoidja vennaskonda või valgusekandjate liikumisse, olla viimase testamendi kiriku või ülestõusnud meistrite kiriku liige. Valik on sinu, võiks öelda.
Selline valik võib ju olla meie võimuses. Kuid kas Jumal ja usk Jumalasse ikka kuuluvad sellesse eluvaldkonda, mida saame ise valida? Ebajumalaid või ka huvitavaid ja kosutavaid vaimseid harrastusi või kuuluvust nagu ka kuulumatust saab valida. Jumalat suure algustähega aga mitte. Tema on Kõigekõrgem ja meie oleme kõigest inimesed. Tema vaatab meie peale ja valib oma absoluutses vabaduses meid. Meie ei pruugi teda nähagi. 
Mõnikord võib tunduda, et meil puudub Jumal ja usk temasse. Kuigi nii väga tahaks uskuda. Võib tulla ette hetki, kus kaldume arvama, et Jumal meid ei aita, vähemalt mitte nii, nagu me enda meelest vajaksime. Ema Teresat on nimetatud pimeduse pühakuks tema võitluse tõttu pimedusega enda sees, selle tundega, et ta ei näe ega tunne Jumalat, tundega, et tal puudub usk. Ometi elas ta püha elu ja nagu paljud pühad ja pühakud on kogenud – mida lähemal ollakse Jumalale, seda suuremat distantsi temaga tuntakse.
Mõnikord võib tunduda, et oleme Jumalast aru saanud. Kord küsisid ajakirjanikud Canterbury peapiiskopilt, milline on Jumal, keda ta on aastaid kuulutanud. «Jumal …» jäi peapiiskop kohmetunult mõttesse, «Jumal on nagu seep pesukausis – sulle tundub, et Ta on sul juba pihus, aga samal hetkel sulpsab Ta sealt minema.»
See on tõsi, me ei suuda oma parima tahtmisegi juures ega kõiki oma võimeid kokku võttes haarata Jumalat tema täiuses, kogu tema ilus. Tahes-tahtmata jääb ta ikkagi saladuseks, kellekski, kes kipub alati kaugenema, kui arvame, et oleme ta kätte saanud. Jumal, keda suudaksime mõista ja kellest kõike teaksime, ei oleks enam Jumal.
Jumal on kõikvõimas ja suveräänne. Ja ometi on see kõikvõimas Jumal tulnud meie juurde, et saata meid meie eluteel. Ta ei kõnni meie ees ega meie taga, vaid hoopis meie kõrval. Just täpselt nii kiiresti nagu meie suudame liikuda, just täpselt nendes paikades, kus meie elurada kulgeb.
Kui kujutleme Jumalat kõndimas enese ees, siis võime väsida tal taga kõndimast, sest me ei jõua talle järele, ta läheb liiga kiiresti ja tundmatutesse kohtadesse ning me loobume, väsime, masendume sellisest rännakust. Kui Jumal kõnnib meie taga, siis tekib tunne, et ta piitsutab meid takka, sunnib meid millekski, mille jaoks meil puudub jõud ja võib-olla tahtminegi.
Ma usun, et Jumal on meie kõrval, sest just nii toetab ta meid kõige paremini. Kui peatume, on ta meie kõrval, kui läheme edasi, on ta meie kõrval, kui kukume, on ta meie kõrval, kui lamame maas, on ta meie kõrval, kui tõuseme püsti, on ta meie kõrval. Võttis Jumal ju inimeseks­olemise kogemuse enese kanda, ta elas meie elu, kannatas, nagu meie kannatame, rõõmustas, nagu meie rõõmustame, oli kiusatud, nagu meiegi oleme kiusatud. Ja ühendas meie elu oma eluga. Aamen.

Argo Olesk
,
Pindi koguduse õpetaja

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)