Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on meid loonud oma Vaimu eluasemeks

27.02.2013 | | Rubriik: Jutlus

Lk 11:14–26
Antiikajal oli üldine arvamine, et haigus ja hädad on patu tagajärg. Kas peaksime praegu teisiti arvama? Meil ei ole mingit põhjust tänapäeva meditsiini ja selle saavutusi hakata Piibli järgi korrigeerima. Ülepea ei peaks tänapäeva kristlasel olema probleeme ühegi loodusteaduses esineva väitega. Teaduse ja usu tasakaalu saame õppida meie tipploodusteadlastelt, kellest mitmed on ka ustavad koguduseliikmed ja tõsiusklikud kristlased.
Aga nõnda nagu kuue päevaga maailma loomise pildis miljardite aastate nägemine ei muuda Jumala loomisimet väiksemaks, vaid saab tohutuks tänamise ja imetlemise põhjuseks, ei muutu ka tänases loos Jeesuse imetegu tühiseks, kui me kristlastena ei piirdu iga haiguse puhul üksnes kurja vaimu sajatamisega. Arstid vajavad hädasti meie eestpalvet ja toetust. Ravimi tarvitamisele peaks lisanduma palvevägi ja usaldus Jumala vastu. Ja jõuliseks saab tänane sõna, et kurja vaimu väljaajamiseks vajame endiselt Jeesuse abi. Just siis, kui lõpetame musta või valge maagiaga posides iseenda imetegijaks pidamise, saame kogeda, kui väga vajame Jeesust.
Oluline on tähele panna, et tänase evangeeliumi esimeses salmis nimetatakse keeletuks kurja vaimu ennast, mitte inimest, kes oli vaimust vaevatud. Kui Jeesus keeletu kurja vaimu välja ajas, hakkas varem tummaks peetud inimene kõnelema. Matteuse järgi (Mt 12:22) oli mees ka pime ja sai lisaks kõnevõimele nägemise. Kurja lahkudes on inimene jälle see, kelleks Looja ta on mõelnud.
Meie olemus sõltub vaimust meie sees. Minu vaimulik elu pole ainult minu isiklik asi, sügaval südames ja teiste eest salajas, vaid see määrab ka mu ihu, elu ja kõigi mu lähikondlaste olukorra. Kui palju on meie peredes seda, et räägitakse küll, aga ei kuulda; teatakse, aga ei tehta välja; vaadatakse, aga ei nähta. Tühjast sündinud tüli laastab ja hävitab inimsuhteid ja abi ei ole siin ei teaduslikust maailmavaatest, ravimitest ega eneseabirühmadest. Jeesust on vaja, kes ajab kurja välja. Jumala Vaimu on vaja, kes asub elama meie elu keskmesse. Tõelise kurja vaimu või deemoni asumine meie südamesse on väga tõsine asi ja see ei juhtu tavaliselt kogemata. Siis on inimene mõne kahtlase rituaali või kurja teoga oma südame sellele ise avanud. Kirik tunneb selles võitluses eksortsistide, eri annetega ja väljaõppega preestrite ametit, sest oskamatu «päästja» võib ka ise deemoni kiusata jääda.
Loodus ei kannata tühja kohta, nii öeldakse. Üks paik, mis iial ei saa tühjaks jääda, on inimese süda. Jumal on meid loonud oma Vaimu eluasemeks. Võimsalt on kõlanud apostel Pauluse sõnad R. Tobiase heliloomingu kaudu: «Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab …» Paratamatu on siis, kui side Jumalaga katkeb ja kui Tema Vaim ei saa enam meie teed juhatada, et kuri vaim astub asemele. Puhtaks saanud koda on Jumala lapse kirjelduseks, ilusaim, mida paluda ja kogeda. Sealtmaalt algavad ka usulised võitlused. Probleem, et väljaaetu asemel veel seitse kurjemat vaimu ründab, on usuvõõral inimesel tundmatu. Kristlase eesõigus on aga olla võitja poolel. Jeesus annab meile võimsa märgi: «Kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde» (Lk 11:20). See on kindel märk nagu jõuluevangeeliumis karjastele antud tunnustäht: «te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat» (Lk 2:12). Kui sa seda märki näed, siis pole vaja enam kahelda. Kurjade vaimude alistumine tähendab Jeesuse kohalolekut.
Jeesus annab meile siin veel ühe olulise õppetunni. Ta räägib sisemisest ühtsusest ja teeb seda väga ootamatul viisil – tuues eeskujuks saatana kuningriigi (Lk 11:18). Maffiaimpeerium ega ka väike röövlijõuk ei saa endale lubada erimeelsusi. Need lahendatakse kiiresti, võib-olla ka julmalt, aga eesmärgipäraselt tegutseda pole riiuga võimalik. Hiljuti räägiti suurtest röövidest kulla- ja vääriskiviäridest Euroopa südames. Lühikese ajaga viidi kaasa palju ja kätte ei saadud kedagi – uudiste kommentaar kõlas, et vargajõugu näol on tegemist väga hästi kokkuharjutanud ühtse ja tugeva meeskonnaga. Saaks me selliseid sõnu kuulda oma kiriku kohta!
Meie ühiskond on haige. Küllap oled sinagi nõnda ohanud või vähemalt kaasa noogutanud. Mis õigusega? See ei ole hädaldamise ega parastamise koht. Kristlasena tead, et vale vaimu vastu ei aita aspiriin ega plaaster. Ka patu väiksemaks rääkimine või lausa ära kaotamine ei päästa. Päästab Jeesus. Kui ta ei saa alustada kõigepealt sinu südamest, järgmisena sinu perekonnast, sinu kogudusest, siis ei saagi paranemist toimuda. Paastuaeg on antud Jumala puudutuse igatsemiseks, mille järel saame jälle nägemise ja kõnevõime, et märgata oma lähedasi, tunda oma kohustusi eesõigustena ning anda oma suu ja kogu eluga kaunist tunnistust Jumala riigi jõudmisest meie juurde.

 

 

 

 

Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)