Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on kõik kõiges

24.04.2002 | | Rubriik: Jutlus

Ilm 15:2–4
«Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline» – nii algab ilmutusraamat, kus Jumalat kujutatakse ajaloo Issandana, kelle käes on kõik meelevald.
Siin peitubki suurim erinevus inimese ja Jumala vahel. Kui meie, inimesed, elame vaid tänases päevas, siis Jumal on kogu maailma ajaloo Issand. Meie näeme maailma elust vaid tühist murdosa, Looja aga näeb kõike tervikuna.
Kevadel olen sageli õues vaadanud liblikaid, kes saavad lennata oma värviliste tiibade lehvides vaid väga lühikest aega. Nad ei näe talve külmust. Vahel nad ei näe isegi vihma, vahel möödub terve nende elu seevastu vihmasajus ja tuules. Meiega võrreldes on nende elupäevad palju lühemad.
Samasugune suhe on inimese ja Jumala vahelise aja kulu vahel. Looja näeb eilset, tänast ja homset. See, mis on meie jaoks tohutult pikk aeg, on tema jaoks vaid viiv, mis möödub pea.
Me näeme vaid tänast, mis vahel on hea, vahel halb. Jumal aga kogeb tervikut. Nii kujutab ka tänase pühapäeva kirjakoht Jumalat valitsejana, kes näeb samaaegselt Moosest, Talle – st Kristust ja neid, kes on tulevikus võitnud metsalise.
Jumala silme ees on see kõik üks tervik nimega maailm. Ja ta armastab maailma, mille Looja ta on.
Selle armastuse nimel saatis ta meie juurde üle 3000 aasta eest Moosese, kes pidi iisraellased vabastama orjusest. Rahvas pidi saama uue, parema elu ja selleks andis Jumal 10 käsku. Nende järgi elades oleks inimene olnud täiesti õnnelik. Poleks olnud sõdu ega vaenu. Kõik oleks saanud omavahel hästi läbi.
Ometi ei suutnud rahvas täita Moosese vahendatud käske. Need olid nõrga inimese meelest liialt rasked. Tee jooksis ummikusse. Jumal oleks võinud seepeale pöörata selja oma rahvale ja lasta kõigil hukkuda. Kuid ta ei tee seda, sest ta armastab maailma.
Ta saadab meie juurde hoopis oma Poja, et pakkuda inimestele veel üht võimalust. Selle asemel, et Jeesust Jumalana teenida, lööb rahvas ta hoopis ristile. Kuid seegi oli Jumala plaan inimese aitamiseks.
Just Kristuse surma ja ülestõusmise läbi avab Jumal inimesele uue võimaluse. Kristuse poolt toodu põhineb otse Moosese poolt õpetatul. Ta tuleb ja täidab selle, mida Mooses ei suutnud ellu viia. Ta annab eksijale võimaluse pöörduda ja andeks saada. Jumal ei nuhtle patust, vaid Ta halastab. Kristus avab kõigile rahvastele tee meeleparanduseni, keegi ei pea jääma õigelt teelt kõrvale!
Ilmutus vaatab ka tulevikku, nähes, et kõigist raskustest hoolimata on võit nende päralt, kes on Jumalale pannud kogu oma lootuse. Meie näeme võibolla praeguses maailmas palju negatiivseid märke. Kogeme, kuidas ühiskond on ajaloos kristlusest kaugenenud. Näeme vägivalda, kurjust ja egoismi. Tunnetame kirikuliikmete hulga langust. Vahel kahtleme tulevikus ja ei suuda homses näha lootust. Jumal aga näeb tulevikus headuse võitu kurjuse üle. Maailm ei ole Jumala poolt unustatud! Issand juhib ja armastab kõiki inimesi!
Loojal oleks olnud korduvalt õigus keerata selg loodule, kuid ta ei tee seda, sest armastab inimest. Jumal juhib maailma just nii, et võimalikult palju inimesi saaks kogeda seda head, mida tema meile igaviku jaoks on valmistanud. See usk ja teadmine toob meie südamesse kindluse ja rahu.
Jumala armastuse suurust ja päästet mõistavad väärtustada need, kes pääsevad igavikku. Alles seal suudavad nad mõista Jumala tegude suurust ning see toob nende hinge siira ülistuse.
Jumal on kõik kõiges. Ta juhib maailma nii, et lõpuks läheb kõik hästi – paremini, kui keegi oleks osanud arvata! Looja on maailma Issand, ajaloo Issand. Ta on meie Issand, kes tahab meid aidata ja päästa. Kui seda päästet oma elus kogeme, siis tuleb meie südamesse siiras tänu ja ülistus. Aamen.
Kaido Soom, Vigala koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)