Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal näeb inimese südamesse

01.06.2010 | | Rubriik: Jutlus

Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.
Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.
Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: «Mina armastan Jumalat», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!
(1Jh 4:16b–21)
Armastus on suur liikumapanev jõud. Kui juba inimesed armastust tundes on valmis headeks tegudeks, siis apostel Johannes ütleb, et Jumal ongi armastus. Kui inimesed teineteist armastavad, siis tunduvad sõnad armastusest liigsed, sest armastus inimeste vahel tuleb ilmsiks nende tegudes. Jumala armastus inimese vastu on ilmsiks tulnud Jumala teos – Tema ainusündinud Pojas Jeesuses Kristuses. Seda loeme evangeeliumist: «Et Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud.» Selle teoga on Jumal andnud kõige kallima, mis tal on, et väljendada oma armastust. Kas sa usud seda?
Sellele maailmale on omane kurjus ja kavalus. Sageli otsitakse tagamaid ja põhjusi, miks keegi nõnda toimis ja tegi. Ei usuta, et on olemas siirast, puhast ja ausat armastust. Kuid Jumala lapse süda usub, loodab ja armastab. Mõnigi kord meie armastuse tegu saab kõhklejate ja uskmatute poolt kahtluse alla seatud ja eelarvamustega mustaks määritud. On üks asi teada, et Jumal on armastus, hoopis teine asi aga on elada armastuses ise. Me saame armastada ja uskuda ainult siis, kui elame Jumalaga osaduses. Apostel Johannese sõnad julgustavad meid, kui ta ütleb, et Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.
Keegi inimestest ei ole täiuslik. Teame, et inimene näeb, mis silma ees, aga Jumal näeb, mis südames. Jumala ees oleme patused, kes vajavad Tema andeksandmist. Ei saa kergemeelselt loota, et Jumal armastab meid pimesi ja annab kõik andeks, nägemata inimese südame kangust. Jumal ei ole piiratud nägemise ja taipamisega inimene. Kui jalgpallis valmistutakse tähtsaks mänguks, uuritakse vastaste mängustiili. Selle põhjal valitakse mängutaktika, mis oleks vastasele ebamugav ning endale soodus ja tulemuslik. Nõnda võib inimesega käituda, aga mitte Jumalaga.
Kunagine Urvaste koguduse õpetaja Robert Kannukene kirjutas oma aruandes 1964: «Kui koguduse usuelu saaks tõsta armastuselu sisse, huvitav, kuidas siis ateistid oma tööd peaksid ümber planeerima?» Täiuslikku armastust ilma usuta Jumalasse pole. «Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailma. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja.»
Issanda taastulemine ja viimne kohtupäev on õelatele hirmutav, kuid Jumala lastele päästepäev. Johannes ei taha meid hirmutada, vaid öelda, et Jumal on armastus ja tuleb elada osaduses Jumalaga, et armastus saaks täiuslikuks.
Võib-olla me kardame: kardame Jumalat, ebaõiglast karistust, inimesi, sest on omakasupüüdlikke, kadedaid. Kartuses on tõesti karistus. Meie kartus tuleneb sageli just sellest, et me ei usalda Jumalat. Üks vanamemm kõneles oma lahkunud õest, et ta oli väga aus inimene. Ta oli töötanud lüpsifarmis. Töölt koju tulles oli ta alati karral kaane lahti jätnud ja seda kergelt raputanud, et teised näeksid – see on tühi ja ta ei varasta midagi. Tollal oli ju tavaline olnud, et kolhoosist vinnati koju kõike, mida saadi.
Kristlase elu ei jää teistele märkamatuks. Neid armastustegusid nähakse, kui mitte maa peal, siis taevas kindlasti. Aitamine ei peagi pälvima maailma tähelepanu, tagasiside tuleb abivajaja silmadest ja südamest. Kui abisaaja tänab Jumalat koguduse ja tema töötegijate eest, siis on meie armastus kandnud vilja.
Kõiges on Jumal inimese eest hoolitsenud armastuses. Kui Jumala armastustegu jõuab inimese taipamiseni, avaneb inimsüda Teda kiitma ja tänama. Meie Jumala armastuse objektiks saab meie ligimene. Seepärast ütleb apostel: «Kui keegi ütleb: «Mina armastan Jumalat», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.»
Lihtne on rääkida, aga raske teha. Kui me Jumalat armastame ja tahame teda teenida, saab meie usk ja armastus proovile pandud oma venna armastamises. Siin peame tõsiselt endasse vaatama ning paluma Jumalalt armu ja abi, et meie usk ja armastus kasvaks ja saaks täiuslikuks, nagu Jumal tahab.


Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja

Juunis jutlustavad lehes Võru praostkonna vaimulikud.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)