Jumal, ma tahan teha sinu tahet

Ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli! Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi.
Jr 7:23–24

Jumala ja inimese vaheline suhe on prohvet Jeremijale südamelähedane teema. Tema raamatust leiame mitmeid värvikaid võrdpilte, nagu näiteks võrdum Jumalast kui pottsepast ja inimesest kui savist, mida hoolikalt ja korduvalt voolitakse. Jeremija võrdleb jumalarahvast ka vööga, millega Jumal end vöötab – oma rahvaks, kuulsuseks, kiituseks ja ehteks.
Olukord, milles Jeremija töötab, tema ideaale aga ei kinnita. Prohvet saab kogeda rahva paadumust ja kurjust, ta näeb järjest süvenevat taganemist Jumalast, millest alguses ei taheta ja pärast ei suudetagi välja tulla. Koos oma rahvaga käib Jeremija läbi kannatuste tee ja tema lugu on kõike muud kui edulugu. Jeremija on kriisiaja prohvet, tema raamatus kordub sageli väljend «aga nad ei kuulanud», ent sama otsekoheselt toob Jeremija esile ka Jumala tõelise, kannatliku ja lootusrikka loomuse. Võib-olla see ongi põhjuseks, miks Jeremija raamat saab eriliselt lähedaseks ja pakub tuge, kui inimese elus on kriisiajad.
Mida oleks meil Jeremija sõnumist õppida? Kas tuleks meil end kõrvutada aastatuhandete taguse juuda rahvaga? Küllap elame meiegi usulises ja eetilises mõttes kriisiajas. Viimasel ajal räägitakse palju üldisest religioossusest, mis ei seondu enam traditsioonilise kristliku usundiga, aga on siiski tõusuteel. Kas saab seda võtta kui märki vajadusest kuulata ja järgida enam Jumala tahet? Ei pea vist olema eriline inimesetundja, et mõista: Jumal ja usk on paljude inimeste elus siiski marginaalide marginaal. Kui palju või kui vähe jääb ruumi usule, olgu siis moodsale või traditsioonilisele, kui elu kulgeb inimeste egoistlike huvide ja tahtmiste kiirteel?
Milline oleks siis tee Jumala kuulmise ja tahte juurde? Tahaksin tuua näite Pärnu Endla teatri lavastusest «Imetegija», mida hiljuti vaatamas käisin. Selle etenduse keskseks tegelaseks on pimekurt tüdruk, keda tema lähedased ja kasvataja püüavad õpetada kompimismeele abil ümbritsevast aru saama ja ennast väljendama. Selle eel tuleb aga ületada üks väga suur takistus. Nimelt on see väike olend kogu oma armetuse juures tohutult ära hellitatud ja isekas, ta reageerib igale puudutusele asjade loopimisega ja naudib omal moel tekkinud segadust. Kui kasvataja pingutused lõpuks vilja kannavad ja tüdruk taltub, saab tegelik töö alles alata. Pika vaeva ja katsetamise tulemusena tekivad esimesed haprad kontaktid nägijate-kuuljate ja pimekurdi tüdruku maailma vahel. Need hetked on nii ilusad, et toovad enamikule saalisviibijatest pisara silma.
Nii on ka inimese ja Jumala suhtega. Peamiseks takistuseks või vaheseinaks inimese ja Jumala vahel ei ole mitte meie füüsilised meeled, mis ei suuda haarata Jumalat. Inimese isekus ja tahe eirata Jumala ilmutust on ehitanud müüri, millest inimene oma jõuga ei saa üle ega ümber – seda nimetamegi patuks. Nagu prohvet Jeremija ütleb: «Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi.»
Kuigi Jumala tahte järgimine ei ole üldrahvalik üritus, ei tähenda see, et osadus Jumalaga oleks mingi eriline armuand, mida jagatakse vaid vähestele. Piiblis on selgelt väljendatud Jumal tahet, et kõik inimesed pöörduksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Me ei pea selleks ise pimeduses kobades teed otsima, see tee on antud meile Jumala Pojas Jeesuses Kristuses, kes on surnud meie pattude eest. Iga inimene võib Jeesust tundma õppides kuulda Jumala häält ja kogeda oma elus tema juhtimist. Jeesus ütleb: «Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.»
Sellepärast ärgem olgem uhked ja kangekaelsed, ärgem öelgem, et kirikupingis istumine ja kuulamine ei ole enam meie aja inimesele sobiv formaat. Jumala sõna kuulamine ja südamesse tallele panemine on kõikide tunnete, visioonide ja unede kiuste siiski kõige kindlam viis saada teada tema tahet.
Oleme praegu kannatusajas ja järgime mõtetes ning palvetes Kristuse ristiteed. See peaks meid täitma alandlikkusega, risti ees seistes on meil kõigil põhjust jääda vaikseks, unustada oma inimlik uhkus ja teened. Seal on meie palveks: «Jumal, ma tahan teha sinu tahet, kuulda sinu häält ja olla sulle kuulekas!» Kui ütleme Jumalale nii, kõnetab ta meid kindlasti.

Tiina Janno,
Audru koguduse õpetaja