Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumal ligimeses. Ligimene Jumalas.

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!        1Jh 4:16–21

„Mõelda vaid, millega see Jumal nüüd jälle on hakkama saanud!“ „Mõtle, milline see Jumal ikka tegelikult on.“ „See on täitsa uskumatu, missuguse supi see Jumal nüüd on kokku keetnud.“ „Ega see Jumal ikka üks õige inimene ole.“ Ja on veel krõbedamaidki lauseid ja ütlemisi. 

Need ütlemised kõlavad Jumala pilkamisena. Kuid kui mõelda sellele, et see, mida me ristiinimestena räägime oma ligimesest (oma vennast), keda me näeme, seda me räägimegi samas Jumala kohta, keda me ei näe. „Mida te olete teinud teistele inimestele, seda te olete teinud mulle,“ ütleb Issand. Ja on vaevalt usutav, et me selliseid jutte oma ligimese kohta levitame suurest ligimesearmastusest. Isegi kui need oleksid tõesed jutud, siis tasub meenutada dr Martin Lutheri sõnu, kes ütleb, et me oma ligimest pigem vabandaksime, räägiksime temast head ja pööraksime kõik asjad hea poole. Teeme me seda? Kui jah, siis on kõik hästi. Kui ei tee, siis küllap saab hakata vabandusi ja põhjendusi otsima, et ega see ikka nii ei ole – Jumal on ikka Jumal ning inimene on inimene, vms. Saaksime siis vaielda ka ülaltoodud kirjakoha vastu?

„Elavad ei erine surnutest mitte selle poolest, et nad hingavad ja vaatavad päikest, vaid sellega, et neil on võimalus veidikenegi teha ka heategusid. Kui elavad seda ei tee, siis ei erine nad surnutest millegi poolest.“ Nõnda on väidetavalt öelnud kirikuisa Gregorius Jumalasõnaõpetaja. Hea tegemine kasvab teadupärast välja usust. On usu vili. Veel lähtub see julgusest ja ligimese armastamisest.

Armastuse ja armastamise puhul oleneb ilmselt nagu ka palju muu suure ja olulise puhul väga palju inimesest endast ja tema küpsusastmest. Sest armastuse kõrgus ja sügavus, pikkus ja laius – need on mõõtmatud. Seepärast saab armastamist kindlasti ka õppida. Alati isegi mitte millegi suure ja vapustava kaudu. Armastuse ja julguse õppimine võib saada alguse ka argielu pisiasjadest. Kui on tahet ja julgust õppida. Ning elu pisiasju märgata. Esmalt võib märgata, kus ja millal julgus kipub kaduma. Siis tuleb läbi katsuda mõtted, millega me armastuse ja julguse puudumist enamasti varjame. Püüda mõista, millal käitumist juhib tegelikult argus ning kuidas seda argust targutuste või teiste mahategemise („oma venna vihkamise“) abil peita püütakse. Armastus on tegevus. Armastav inimene on pidevas tegevuses. Ta on loov. Kui inimene ei ole loov teistes elu valdkondades, siis ei ole ta loov ka armastuses.

Ilmselt on neid, kes leiavad, et meie argiilmas on väga raske ühendada armastust ja tavalist argielu. Suurt osa ühiskonda juhivad hoopis teised eesmärgid: tootmine, tarbimine, kasum, populaarsus vms. 

Armastus ei paku midagi, kui puudub võime armastada ligimest. Kui pole omakasupüüdmatust, julgust, usku ja enesevalitsust. Ilmas, kus sellised väärtused on harvad, seal jääb ka võime armastada paratamatult harvaks. Mõelgem! – Kui palju tõeliselt armastavaid inimesi me enda elus ja enda ümber teame? Väga õnnis on see, kes seda teab ning oskab taolisi inimesi märgata ja hinnata.

Sellise tõdemuse on välja öelnud ka keskajal elanud arst ja õpetlane Paracelsus:

„Inimene, kes ei tea midagi, ei armasta midagi. Inimene, kes ei oska midagi, ei mõista midagi. Aga see, kes mõistab, see ka armastab, märkab, näeb … Mida rohkem on sisemist tarkust, seda suurem on armastus … Need, kes kujutavad ette, et kõik viljad saavad küpseks maasikatega ühel ajal, ei tea viinamarjadest midagi.“

On tõesti tõsi vana tõdemus, mille on välja toonud ka õpetaja Peeter Parts üle-eelmise Eesti Kiriku jutluse alguses: „… inimesest ei saa rääkida ilma Jumalast rääkimata, ja vastupidi. Need mõisted on omavahel tihedalt läbi põimunud.“ Ja ometi – armastusest rääkimine ei ole pelgalt „jutlustamine“ sel lihtsal põhjusel, et tegemist on iga inimolendi kõige põhilisema ja tähtsama vajadusega. Teadliku või alateadliku püüdlemisega Jumala poole. Sest Jumal on Armastus. Tema annab meile ka julguse. Ning siis, ainult Jumala abiga, saame täiuslikuks armastuses.

 

 

 

 

Andres Tšumakov, 

Paide koguduse õpetaja