Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal kutsub, kuid valiku teeme meie

28.06.2019 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus ütles: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!“ (Lk 14:16–24)

Selle pühapäeva evangeelium suurest võõruspeost on kahtlemata üks sügavamamõttelisi Jeesuse taevariigi tähendamissõnu, mis avab Jumala ja inimese vahelise suhte sellise nurga alt, mille peale me alati ei tulegi. Ja kui tuleme, siis ei pea seda kuigi oluliseks. Selleks on kutsutute käitumine.
Tänapäeval on päris tavaline, et mingile üritusele või vastuvõtule kutset saades palutakse oma tulekust või ka mittetulekust teatada. See, kas ja kui palju me sellele reageerime, näitab meie lugupidamist või selle puudumist kutsuja suhtes. Tunnistan, et olen ka ise päris sageli selle vastu eksinud ning vähemalt mõttes üritanud kutsujalt andeks paluda.
Kui Palestiinas otsustas keegi oma sõpradele ja tuttavatele piduliku õhtusöögi korraldada, andis ta sellest kutsututele tavaliselt juba aegsasti teada. Olles aga ettevalmistustega lõpule jõudnud, saatis peremees oma sulase või majaorja isiklikult nende juurde teatega, et kõik on valmis, tulge kohe. See oli eriline austusavaldus kutsutute suhtes ning sellest keeldumist peeti peoperemehe väga rängaks solvamiseks.
Tähendamissõnas aga nii juhtubki. Kutsutud hakkavad nagu ühest suust just siis, kui pidusöök oli algamas, otsima katteta vabandusi mittetulekuks. Raske uskuda, et nii põllu kui härjad ostnud mehed polnud enne tehingu sooritamist neid üle vaatamas ega kontrollimas käinud ning just nüüd seda tegema pidid. Äsja naise võtnud mehe vabandusse võiks ehk teatud respektiga suhtuda, kuid naistki ei võeta üleöö. Moosese seaduse järgi (5Ms 24:5) oli värske abielumees küll aastaks vabastatud igasugusest ühiskondlikust, sealhulgas ka sõttamineku kohustusest, et olla pere juures ja rõõmustada oma naist. Samas aga ei tühistanud naisevõtt automaatselt varem antud lubadusi.
Kuigi peremees reageerib sellele valuliselt, et jää pidu siiski pidamata ja piduroog söömata. Et esimesed kutsutud moodustasid pigem ühiskonna koorekihi, käskis ta nüüd sulastel oma kotta tuua need, kes kuulusid ühiskonna äärealale ehk vaesed ja küürakad, pimedad ja jalutud. Neid, kellel puudus isegi õigus siseneda Jeruusalemma templisse, rääkimata Seaduse korrakohasest täitmisest.
Sellega seoses kerkivad silme ette meie praeguse rahvastikuministri Riina Solmani juba aastaid Oleviste kirikus korraldatud n-ö teise Eesti jõuluvastuvõtud, kus paljud teeäärsed – kodutud, alkohoolikud ja narkomaanid – on lisaks jõulurõõmule saanud kõhu täis ja soojad riided selga ning kogenud, et kõigele vaatamata ka neid armastatakse.
Sellega aga tänane lugu ei lõpe. Kuna selgus, et veel on ruumi, käsib majaisand minna sulastel kaugemale väljapoole linna teedele ja aedade äärde ning keelitada rahvast peosaali tulema. See on võrdpilt tulevasest misjonitööst maailmas, millega Jeesuse jüngrid kohe pärast nelipühisündmust tegelema hakkasid ja mille tulemuseks on täna maailmas Nikaia usutunnistuse järgi üks, püha, kristlik ja apostlik kirik.
Täna võime selleks pidada ka misjonitööd Euroopasse tulnud pagulaste ja põgenike keskel, mis ei ole kerge, eriti kui on tegemist teise religiooni kuuluvate inimestega. Jeesus ütleb, et neid, kaugemalt kutsutuid tuleb mitte sundida, nagu meie vanemas piiblitõlkes öeldakse, vaid keelitada ehk veenda selles, et Jumal on oma armuukse ka nende jaoks lahti jätnud. Risti kogudusele kuuluvas majas elab juba mitu aastat Süüria muslimiperekond, kes on Eesti ellu integreerunud suuresti tänu kohaliku koguduse toele, armastusele ja mõistvale suhtumisele.
Tähendamissõna lõpeb karmi järeldusega, et ükski kutsutu ei saanud pidusööki maitsta, sest nad tegid otsustaval hetkel vale valiku. Pidulauda pääsesid aga need, kellega ei olnud arvestatud, kuid kes siis, kui neid sinna kutsuti, tegid õige valiku.
Aamen.
KukkMihkel2_2016

 

 

 
 
Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)