Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal kutsub ja annab ülesande

27.06.2018 | | Rubriik: Jutlus

Kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!“ Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?“ Aga Issand vastas: „Mina olen Jee­sus, keda sa taga kiusad. Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan. Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.“ Ap 26:14–18

Enamikul kristlastel on oma lugu Jumalaga. See tipneb tavaliselt mingis hetkes, mil Jumal on kõnetanud, aidanud, päästnud. Seda liiki usulised kogemused muudavad inimese elu ja annavad talle jõudu käia tulevikuski oma teed Jumalaga.
Inimene meenutab sageli oma kutsumise lugu, sest see on talle oluline. Nii teeb seda ka Paulus, kes seisab kuningas Agrippa ees, et anda oma usust aru. Ta meenutab oma usuelu kõige kirkamat kogemust, mil Damaskuse teel näitab ennast talle Issand, kes annab talle uue elu mõtte. Sellest hetkest alates teadis Paulus, et Jeesus on üles tõusnud surnuist ja end temalegi ilmutanud. See hetk muutis tema elu. Ta sai endale usulise kindluse, sest oli kohtunud Issandaga. Paulus ei kahelnud usus, vaid oli kindel.
Iga inimene võib oma eluteel kogeda Jumalat. Jumal astub tavaliselt meie juurde sellistel elu hetkedel, mil oleme omadega ummikusse jooksnud, mil tunneme, et ei jaksa enam ise ega suuda omal jõul edasi minna. Siis palvetame ja Jumal kuuleb meie palvet ning ilmutab ennast meile ja avab meile uue tee. Sellised imelised kogemused muudavad meie elu ning sageli hakkab inimene nende järel käima kirikus, sest Jumal on end talle ilmutanud.
Tegu oli sündmusega, mil Saulusest sai Paulus. Kristlaste tagakiusajast sai suurim ristiusu levitaja. Juutide kirjatundjast sai apostel, kes viis Jumala sõna paganate sekka. Kohtumisel Jeesusega sai Paulus Jeesuselt suure ülesande: „Ma läkitan sind avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.“ Paulus asus seda ülesannet täitma. Ta läks paganate juurde ja kuulutas neile Jeesusest, ta kirjutas kogudustele kirju. Nii on Paulus Piibli autor, kelle sulest pärineb enim pühakirja kuuluvaid raamatuid. Tegu on maailma väga palju mõjutanud apostliga ja just seetõttu on Pauluse kuju sageli kiriku altaril teise enim mõjutanud apostli Peetruse kõrval. Peetrus on seal võtmetega, sest Jeesus andis talle võtmete meelevalla: patte kinni siduda ja valla päästa. Paulus aga mõõgaga, sest Jumala sõna on tema sõnul elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja (Hb 4:12). Paulus Jumala sõna selge kuulutajana on kirikus au sees.
Jumal ei ilmuta end inimesele mitte selleks, et inimene saaks jääda rahulikult oma senist elu nautima, vaid selleks, et kristlane saaks muuta maailma. Enne oma taeva minemist andis Jee­sus jüngritele misjonikäsu: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:19–20). Paulus täitis seda käsku ja loobus oma senisest karjäärist auväärt õpetlasena. Ta võttis riski ja kuulutas evangeeliumi, tehes seda ka siis, kui selle eest teda vaenati, taheti hukata, vangistati. Just nii tehes jättis Paulus oma jälje siia maailma.
Milline jälg jääb meist siia maailma? Kas oleme hedonistlikud usu nautlejad, kes armastavad oma kogudust ja soovivad, et sinna ei leiaks teed need maailma inimesed, kes pole head, kes on minevikus olnud usu vastu, kes on patused? Või oleme Pauluse kombel maailma minejad, kes otsivad ühist keelt maailmaga, et muuta seda õiges suunas? Nii nagu tegi Paulus Areopaagil, mil sõna kuulutades jäi ta kindlaks oma vaadetele, aga samas otsis ühist keelt oma kuulajaskonnaga.
Apostlid olid inimesed, kes tunnetasid oma missiooni ja sellest kasvas välja misjon. Tänu sellele mäletame neid paar tuhat aastat hiljem. Nad jätsid oma jälje ja muutsid maailma. Kristlus hakkas kasvama ja kaheteistkümnest jüngrist sai ajapikku suurim religioon, kuhu kuulub kolmandik maailma elanikkonnast. Meie kurdame kahanemise üle. Ja just selles võtmes peaksime endalt tõsiselt küsima, mis jälg jääb meist ja milline on meie missioon. Mida oleme meie valmis panustama?

Kaido2018märts_0453

 

 

 

 

Kaido Soom,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)