Esileht » Arvamused » Kolumn »

Jumal kui sõber, kes mõistab, andestab ja talub

18.02.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Jumala peale tige olla on lihtne. Ka kõige argisemates ning triviaalsemates olukordades on võimalik läkitada tema suunas emotsioonidest särisevaid etteheiteid. Alates olmeprobleemidest, lõpetades eksistentsiaalse ängiga. Lihtne on heita tema õlgadele vastutus porri kinni jäänud auto või lekkiva kraani pärast, sest keegi peab ju süüdi olema.
Keegi peab süüdi olema ka meie keeruliste inimsuhete puntras ja eriti selles, kui justkui mõne sõrmenipsuga kaob me kõrvalt mõni hea sõber, kelle jaoks meie oma stsenaariumisse oleme veel palju pikki rolle kirjutanud. Siis on eriti lihtne tige olla. Siis tahaks Jumalat raputada ja küsida, mis tal viga on ja kas tal on kahju lasta meil õnnelik olla.
Jumal reeglina ei tule isiklikult meie autot porist välja lükkama. Ka meie õnnetu nurin ja süüdistused sulavad vaikusesse, tekitades parimal juhul vaid nende kahekordselt võimendunud kaja meie rabeda hinge kõlakojas. Ja siis võtame ette oma sõbrad ning lähedased, sest nemad vähemalt vastavad midagi. Või siis solvuvad ja saavad haiget, mis on paha, aga mida me alati vältida ei suuda, sest meil endil on ju ka nii valus. Valu sünnitab valu.
Sõbrale ja lähedasele ei tahaks ju tegelikult haiget teha – ei mõtte, sõna, teo ega tegematajätmisega. Aga vahel juhtub. Inimlikul pinnal on raske (kuigi mitte võimatu) hoida ohutuna oma sisemist laskemoonaladu. Kusagil aga peab leiduma see väljund, mis aitaks vältida plahvatusi.
Ehk ongi Jumal meie väljund? Keegi, kes talub meie kurba viha vaikides. Ei solvu ega kannata, vaid lihtsalt talub. Armastades ja mõistes nagu hea sõber. Või siis esineb pigem sõnatu peksukotina, nagu moodsa maailma moodsates firmades kasutusel olevad inimkujulised ja -näolised nukud, mille peal stressipinges töötajad oma pulbitsevaid tundeid välja saavad elada.
Jumala mõttemänge on võimatu täielikult hoomata. Või eesmärke. Seepärast ongi lihtne talle paljusid asju süüks panna ning samas temalt tuge otsida. Inimlikud mõttemängud on liiga «omad» ja tekitavad süütunnet, jõuetut kahetsust, mis kuhugi ei vii, üksnes laastavad ning imevad endasse. Mõtetel on teinekord hirmutav jõud. See teebki jõuetuks.
Mõned nädalad tagasi sõitsin ühel lögasel ja kurval pühapäeval Tartusse. Saamatu autojuhina muretsesin kõige rohkem selle pärast, et jään teeolude ja ilmastiku tõttu kusagile toppama ning ei jõua õigeks ajaks kohale. Mu teekonna sujumist pärssis tükk aega hiiglaslik veok, mis triivis minu ees aeglaselt ning ähvardavalt kõikuvalt ja millest möödasõiduks nappis mul julgust.
Talusin päris pikalt oma auto esiklaasil ujuvat lörtsi ja pori segu ning aeglast sõidustiili, kuni mu kannatus katkes ja südametäiega välja paiskasin sisimas tükk aega tuure kogunud mõtte: «Ma tahan, et see masin mu eest kaoks!» Ütlesin – ja kohe lõhkes veokil rehv. Vaikselt võttis masin teeveerde ja temast möödudes nentisin juba sügava kahetsusega: «Päris nii ma seda nüüd ka ei mõelnud, anna andeks!»
Korraks tundsin, et peaksin ehk kinni pidama, sest olin ju mina see, kes koleda mõtte mõtlematult lendu lasi. Aga tol hetkel tundus enda mure liiga suur selleks, et suuta või tahta veel kellegi teise koormat kanda.
Egoism vist hoiabki meid vahel rohkem elus kui armastus, sest ta kingib meile silmaklapid teiste kannatuse hägustamiseks ning sunnib meid uskuma, et meie valu on kõige olulisem ja suurem. Teatud olukordades siiski klapid kaovad: sama päeva õhtul aitasin sõbra kraavi maandunud lapikust autost välja koukida piima ja klaasikildude segust tilkuvaid esemeid.
Pilkane pimedus sulas ühte niiske maapinna lõhnaga ja ohutuled plinkisid nagu südamelöögid. Tol hetkel ma ei olnud vihane Jumala peale. Olin talle hoopis tänulik, et mu sõber ja tema kaks last pääsesid pannkoogiks käkitud autost elusatena.
Sõbrapäev on mu jaoks siiamaani pisut võõras nähtus. Aga selge on see, et sõpruseta puudub elul kvaliteetne mekk. Ja nii tahan ka Jumalat enda kõrval ning ümber tajuda just sõbrana, kes mõistab, andestab ja talub.
Tõsi küll, ta ei kingi meile roosasid südamekujulisi pulgakomme, mida limpsides saaksime muretult elust läbi libiseda. Ent tühja sellest – ta meeldib mulle sellisena ka. Enamasti. Ja peamiselt seepärast, et tema võtab mind sellisena, nagu olen. See ju ongi tõeline sõprus. Vist.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 

 
Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)