Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal juhatab meid õigele teele

05.11.2003 | | Rubriik: Jutlus

Lk 17:20–30
Ei meie elu ega aeg ole meie endi käes – Jumal valitseb kõige üle. Ta tahab, et me seda teaksime ja alati valmis oleksime – valmis sellekski, et üks või teine päev jääb meile viimaseks. Et võib-olla juba täna peame astuma Issanda palge ette. Täna on võib-olla viimane aeg korraldada oma suhteid nii kaasinimeste kui ka Jumalaga.
Ka Jeesus rõhutab sedasama: «Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval!» Issanda päev on nagu välk – me ei tea täpselt, millal Ta sähvatab, ja me ei saa Teda sundida ega keelata. Ainus, mida teame, on, et see päev tuleb, ja selleks peame valmis olema.
Mitte selle sõgeda sugupõlve kombel, kes veeuputuses otsa leidis, ega ka mitte nende kõlvatute taoliselt, kes hukkusid Soodomat tabanud hävingus. Jeesus toob meile eeskujuks Noa ja Loti, õiged mehed, kes täitsid Jumala tahet ning usaldasid Teda kõiges; kes olid valmis minema, kui Jumal neid kutsus, ning pääsesid tänu oma ustavusele ja valmisolekule.
Jeesus ütleb, et Jumala riik ei tule tähelepanu äratades. See tähendab, et me ei saa oodata mingeid märke, mis tunnistaksid peatsest maailma lõpust – ei siis, kui tahame seda oma mõttes edasi lükata, ega ka siis, kui tahame selle tulekut kiirendada. Mõlemat sorti suhtumist võime maailmas väga sageli kohata.
Ühel pool on enamus inimesi, kes näevad vaeva vaid oma igapäevase elu kindlustamise või nautimisega ning kellel pole aegagi millelegi muule mõelda, või kes peavad kõike muud tühiseks ja mõttetuks.
Teisel pool on rohkearvulised usulahud, kes püüavad endale poolehoidjaid värvata kõikvõimalike sõnumite abil kättejõudnud «lõpuajast» ning ähvardavast viimsepäevast. Loomulikult leidub terve hulk inimesi, kes sedasorti kuulutust tõsiselt võtavad ja nonde usulahkudega liituvad, aimamata, et tõeliselt on seal tegemist üksnes valeprohvetitega, kes kuulutavad: «Ennäe, siin!», või: «Ennäe, seal!» – just nii, nagu Jeesuse sõnade järgi teha ei tohi. «Ärge minge välja ja ärge jookske selle järele!» ütleb Ta. Sest Jumala riik ei tule tähelepanu äratades, vaid on seespidi meie sees!
Kui kõnelda mingitest märkidest, mis võiksid saabuvat jumalariiki iseloomustada, siis ainsaiks taolisteks märkideks saavad olla vaid kristlased ise. Ja seda mitte mingite imetegude või pead pööritama panevate ilmutuste abil, vaid lihtsalt oma igapäevase elu kaudu. Olles vagad ja õiged nagu Noa ja Lott!
Iga päev seisab meie ees küsimus, kas oleme need, kes lähevad päästvasse laeva koos Noaga, või need, kes jäävad veeuputuse kätte; kas pääseme koos Lotiga hukkuvast Soodomast või leiame ühes teiste patu orjadega otsa hävingus. «Jumal ei lase ennast pilgata,» ütleb püha Paulus, «sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab!» See on tõsine hoiatus. Aga Jumal ei taha meid oma sõna läbi hirmutada, vaid õigele teele juhtida. Ta ei saatnud oma Poega mitte selleks, et meie üle kohut mõista, vaid et meid päästa ja lunastada.
Jeesus tuli, nagu Ta ise ütles, et meie eest kannatada ja kõlbmatuna ära heidetud saada. Ta tuli selleks, et me Teda tundma õppides õpiksime tundma Jumala armastust ja halastust. Seda taibanuna ja kogenuna mõistame, kui oluline on, et suudaksime elada Jumala tahte järgi, et olla valmis Issandaga kohtuma. Kui Jumala riik on seespidi meie sees, siis ei pea me viimsetpäeva kartma – oleme Jumala lapsed, oleme Tema armu läbi päästetud ja meie üle ei langetata hukkamõistvat otsust.
Kui oleme selle Jumala riigi eneses kaotanud, peame püüdma seda leida, niikaua, kui on veel aega. Kotiriides ja paljaksaetud peaga, oleks öeldud vanal ajal. Valguse lastena, meelt parandades ja oma elu Jumala tahte järgi korraldades, üksteist hoides ja armastades, võime öelda tänapäeval. Aamen.
Enn Auksmann,
Kärdla koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)