Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jumal jooksupoisiks

25.03.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Augustinus kirjutas raamatus «De Civitate Dei» (Jumalariigist) kahte sorti inimestest: ühed elavad inimese järgi või liha järgi (lihalikult), teised Jumala või vaimu järgi (vaimulikult). Ühed armastavad üle kõige ja ainult Jumalat, kõike muud peavad vaid vahendiks ja mitte eesmärgiks (isegi kuni iseenda ärapõlgamiseni). Teiste puhul on armastus moondunud, nad on hakanud armastama neid asju, mis peaksid olema vaid vahenditeks ehk on vahetanud Jumala armastuse kaduvate asjade armastuse vastu. Nad armastavad endid, põlgavad Jumalat ning on uhked. Viimane aga on Augustinuse arvates halvim kõikidest pahedest (uhkus on väga salakaval, sest põhineb headel tegudel!). Ühed saavad valitsema koos Kristusega, teised on igaveseks hukka mõistetud.
Tartu Ülikoolis on kursus «Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse», mille raames oli mul paar nädalat tagasi võimalus lugeda kümnekonna tudengi lühiesseesid eelnimetatud teosest. Tagantjärele pean tunnistama, et enne seda polnud mul kuigi adekvaatset ettekujutust sellest, mida tänapäeva noored religioonist, Jumalast ja inimesest arvavad.
Esiteks on selge, et noor põlvkond on küllaltki avatud religiooni kui sellise suhtes. Usk on iseenesest hea, sest aitab tihti inimesi. Kuid usk on väga isiklik asi, mistõttu aitab igat inimest omamoodi ja ainulaadsel viisil, mistõttu võib öelda, et igal inimesel on oma Jumal. Sellepärast aga ei tohi kedagi veel hukka mõista ega kellelegi ühesuguseid tõekspidamisi peale suruda.
Religioon on oluline ka seetõttu, et õhtumaa üheks alustalaks on kristlikud traditsioonid. Kuigi inimesed küll valdavalt Jumalasse ei usu, usuvad nad siiski kristlikesse traditsioonidesse. Ning sellised väärtused ja normid hoiavad ühiskonda kontrolli all.
Noorte ettekujutuse kohaselt ei tohi religioon inimest ahistada, talle ette kirjutada, kuidas ta elama peab ega hukka mõista inimese jaoks loomulikku, nt uhkust ja emotsioone. Augustinuse tehniline väljend «elu Jumala järgi» omab 21. sajandi noorele seega pigem negatiivset tähendust. Inimene peab olema vaba elama nii, nagu ta tahab, keegi ei tohi tema valikuid piirata. Inimese usk on ta enda valik ning selle valiku eest ei tohi keegi teda karistada. Inimene elab maa peal vaid üks kord ning ka seetõttu ei või keegi talle ette kirjutada, kuidas tema peaks oma aega sisustama või mida uskuma. Jumal peab aktsepteerima inimest koos tema emotsioonide ja pahedega, lõbude ja naudingutega.
Selline on kaasaegne Jumala riik, kus tõde on igaühel oma, igaüks on enda peremees ning Jumalal tekib võimalus vaid siis, kui on nõus inimese enda eelistusi heaks kiitma või kui suudab inimesele tõestada enda kasulikkust.
Argumentatsiooni juures on huvitav näha, milliseid väiteid ja eeldusi noored seejuures enesestmõistetavateks peavad. Vaieldamatute eelduste hulka paistavad kuuluvat mõtted nagu «iga inimene on oma õnne sepp» ning «keegi ei tohi võtta inimeselt tema valikuvabadust» ka selles, «kuidas ta leiab oma õnne ja sisemise rahu».
Augustinuse ajal tähendas religioon sootuks midagi muud – inimene pidi sobituma Jumalaga, mitte vastupidi. Inimene ei olnud looduse ega ka iseenda peremees. Ega olnud Jumal tema jooksupoiss. Seetõttu on Augustinuse Jumal ja kogu tema arutelu tänapäeva inimesele võõras ja pahameelt tekitav – parimal juhul mõistetakse Augustinuse Jumal hukka ja vahetatakse välja sobivama vastu, halvimal juhul ei tehta Temast enam lihtsalt välja. Tsiteerin ühe essee lõppu: «Kui ma vaatan pudelirivi riiulil, kui ma mõtlen tüdrukutele, kui ma mõtlen, et grilliks hea meelega punast lõhet hoopis, siis võib see Jumala riik, ausõna, vabandust väljenduse eest, kuradile käia.»
Alar Kilp

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)