Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal jääb ustavaks ka siis, kui meie tüdime

12.08.2020 | | Rubriik: Jutlus

Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: „Seda me ei tee!“ Ma seadsin vahimehed teie üle: „Kuulake sarvehäält!“ Aga nemad vastasid: „Me ei kuula!“ Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub! Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.

Jr 6:16–19

Me loeme pühakirja, et Jumal meid kõnetaks. Et me teda, iseennast, elu suuri küsimusi paremini mõistaksime, usus või kindlustundes kasvaksime, oma muredeski lahenduse leiaksime. Käime kirikus, et osa saada sõnast ja sakramendist, olla osaduses ja tunda kuuluvust. Me tahame teada, mõista, tunda, kuuluda, armastada, hoolida ja paljugi veel – terve trobikond inimesele omaseid vältimatuid tundmusi, soove ja vajadusi saadab meid ka usuelus.

Ihalus millegi eheda, parema, nii mõistmises kui tunnetes haarava järele paneb inimese igatsema ja teinekord ka tegutsema, ususki otsima ja süvenema. Pahatihti küll ainult igatsema või otsima, tegutsemine või süvenemine jäävad ära, kas siis viitsimatuse tõttu või ajapuudusel. Ja kui otsimine või põgus süvenemine kiiret tulemust ei anna, siis inimene oma kärsituses kipub heituma ja asja sinnapaika jätma. Või siis hakkab liiga palju üle aia vaatama, et äkki seal on parem. Et äkki seletatakse usu- või ilmaasju teises koguduses, teises kirikus, teise rahva või kultuuri seas kuidagi paremini. 

Võõras köidab, sest see on antud hetkel uus ja huvitav. Võõra traditsiooni või kultuuri järele haarates ning enda oma käest lastes võib paraku ilma jääda nii ühest kui teisest. On ristiinimesi, kes mõnest idamaisest, sünkretistlikust, oletatavast või muidu pool- või püstipaganlikust õpetusest oma küsimustele vastuseid otsides on kaotanud mõneks ajaks usupinna hoopis jalge alt. Leidub neidki heauskseid, kes ideoloogilistel suundumustel või muidu maistel targutustel lasknud ennast usuteelt ilmavaatelisse rappa juhatada. Eksiminegi on inimesele omane, usuinimene ju samuti inimene.

Pole põhjust arvata, et Jeremija ajal inimloomusega teisiti oli, inimene on ju ikka olemuslikult sama. Vana lepingu rahvas oli olnud Jumalaga väga lähedases kontaktis, kuid need sugupõlved olid igavikuteele läinud juba sajandeid tagasi. Jumala antud Seadus ja käsud tundusid nüüd ehk kauge aja jäänukina, mida nüüdisaegne inimene küll teab, ehk vormiliselt ka peab, kuid tõsiselt ei võta. Esiisade usust ei osanud enamik inimesi enam leida vastuseid ega hingepidet. Vana aja usujuttudest võis maiselt orienteeritud inimestel tüdimuski tekkida.

Kohe kõrval elasid teised rahvad, mõned palju suuremad ja riigina võimsamad, teised ehk muidu atraktiivsed oma teadmiste, kommete ja pulbitseva elujõuga. Köitvat võis olla palju, küllap mõni usuline tavagi oli naabrite praktikas inimlikult huvitav või lihtsam järgida. Kunagi esiisade aegu Jumala antud Seadus ja käsud olid inimeste jaoks palju tõsiseltvõetavusest minetanud uute aegade progressi, piiriülese teabe ja muu maise toreduse taustal. Nii jäi kõrvale ka usust toituv eluterve moraal ja elukorraldus, valitsema oli saanud kasuahnus, ülekohus ja muu käsust üleastumine, enesekindlast rumalusest rääkimata. Kuidagi tuttav olukord?

Jumal kutsus ja kutsub oma kaugenevat rahvast (kogudust, igat inimest) tagasi. Seab prohveti sõnul justkui teedele vaatama, et inimene näeks ja mõistaks, kust on tulnud, kuidas Jumal on hoidnud, kuhu nüüd minemas. Kutsub meid nii inimeste kui ühiskonnana oma elu üle vaatama ja õppima varasemate põlvkondade tervest elutarkusest ja usulootusest, mis toob hingerahu.

Rahva meelsus andis paraku ühese vastuse: „Seda me ei tee!“ Kaasaegne inimene on oma arust kordi targem kui kõik muistsed sugupõlved kokku, olgu see kaasaeg siis täna või 2600 aastat tagasi. Jumal kutsus oma rahvast (igat inimest) vaatama ohule, mida nad ise olid endale peale toomas: „Kuulake sarvehäält!“ Taas tuli trotslik vastus: „Me ei kuula!“ Tulemuseks oli häda ja häving. Ometi Jumal ei jätnud oma rahvast, nemad võisid olla Jumalast tüdinenud, tema neist mitte. Ta oli nende kõrval ka tulevastel rasketel aegadel.

Meie kaasaeg ei paku vähem ummikteid või rappa viivaid suundumusi. Ega ole meie inimeste või kogudusena vähem ekslikud. Jumala tee, usk temasse, Jumala tundmise ja lähedalolu hüve oli antud juba Vana Testamendi rahvale. Nüüd on see antud ka meile. Veelgi enam, meile on Jumal selgesti teada andnud Jeesuse ühese sõnumi: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6). Jeesus ei ütle seda kellelegi abstraktsele, vaid igale inimesele, sinule ja minule! Aamen!

 

 

 

 

Urmas Paju,

Võnnu koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)