Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal hoolib sinust

07.12.2005 | | Rubriik: Jutlus

Kuigi alati ei pruugi see sulle selge olla.
Sageli tekivad inimeses kahtlused, kas Jumal ikka hoolib minust?

Paulus ei ütle otse, et Jumal sinust
hoolib. Aga sellest hakkad aru saama korduvalt seda kohta lugedes. Miks muidu
peab ta oluliseks korrata Vana Testamendi sõnumeid, mis räägivad paganatest,
kelle keskel Jumalat ülistatakse, kes tohivad olla rõõmsad ühes Jumala valitud
rahvaga, kes hakkavad Iisai juurest tõusnu, Jeesuse Kristuse peale lootma.
Paganad tähendab ju meid.

«Mis iganes enne on kirjutatud, on
kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks
lootust. Aga kannatlikkuse ja troosti Jumal andku teile üksmeelt isekeskis
Kristuse Jeesuse järele, et te ühel meelel ja ühe suuga austaksite Jumalat ja
meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa! Sellepärast võtke vastu üksteist, nõnda nagu
Kristus teid on vastu võtnud Jumala austuseks. Sest ma ütlen, et Jeesus Kristus
sai ümberlõikamise sulaseks Jumala tõe pärast, et kinnitada isadele antud
tõotused, aga et paganad ülitavad Jumalat tema halastuse pärast, nõnda nagu on
kirjutatud: «Sellepärast me tahan sind ülistada paganate seas ja laulda kiitust
su nimele!» Ja taas tema ütleb: «Olge rõõmsad paganad, ühes tema rahvaga!» Ja
veel: «Kiitke Issandat, kõik paganad, ja ülistage teda, kõik rahvad!» Ja jälle
ütleb Jesaja: «Iisai juur tuleb ja see, kes tõuseb valitsema paganrahvaid; tema
peale hakkavad paganad lootma!» Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja
rahuga usus, et teil oleks rohkesti lootust Püha Vaimu väes! 

Rm 15:4–13

Kuigi alati ei pruugi see sulle selge olla.
Sageli tekivad inimeses kahtlused, kas Jumal ikka hoolib minust?

Paulus ei ütle otse, et Jumal sinust
hoolib. Aga sellest hakkad aru saama korduvalt seda kohta lugedes. Miks muidu
peab ta oluliseks korrata Vana Testamendi sõnumeid, mis räägivad paganatest,
kelle keskel Jumalat ülistatakse, kes tohivad olla rõõmsad ühes Jumala valitud
rahvaga, kes hakkavad Iisai juurest tõusnu, Jeesuse Kristuse peale lootma.
Paganad tähendab ju meid.

Aga on ka üsna selge, et see kõik ei sünni
ilma probleemideta. Paulus on äsja rääkinud roomlastest koosnevale kogudusele:
«Aga, meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetumate nõrkusi …» Ja nüüd
räägib ta neile tugevatele üksmeelest isekeskis, üksteise vastuvõtmise ehk
üksteisega arvestamise ja kokkuhoidmise vajadusest, mis näitab, et Paulus on
neid tugevaiks nimetades natuke üle pingutanud.

Nende keskel on tuttav kõik inimlik,
vastuolud, erimeelsused, sallimatus jm, kõik nõrkused. Nii nagu meiegi keskel.
Sellisena ei saa Kristuse kirik tulevikule vastu minna. Niisuguse eluviisi
puhul on tundmatu sisemine rõõm ja rahu, Jumala ülistamisest rääkimata.

Ometi soovime väga, et minust hoolitaks. Ja
eriti veel, et Jumal minust hooliks. Palju on küll neid, kes sedasi ei mõtle,
aga vaevalt, et nad siis ka seda lugema ehk kuulama juhtuvad. Ometi ei ole
välistatud, et kelleski nende hulgast tärkab selline igatsus. Mida tuleb siis
minul ja neil ette võtta?

Esiteks on vaja kannatlikkust süveneda
Jumala sõnasse. Siis alles saab sõnum sulle lähedale tulla ja sind julgustada
ning trööstida. Sealt edasi minnes jõuad sisemise taipamiseni, et sulle on vaja
otsustavaid muutusi mõtlemises, ellusuhtumises ja suhtumises teistesse
inimestesse. See ajab sind palvetama iseenese pärast. Sest muudatused sinus ja
minus ei saa sündida, kui me ei palu. Jumal on küll valmis andma, ent meil
tuleb õppida ka ennast avama ja vastu võtma. Palvetades valmistame end selleks
ette.

Aga milleks on sellist vaevanägemist üldse
vaja? Tõepoolest, milleks?

Mu isa rääkis sageli oma vangilaagri
kogemustest ja ühest sealsest suurimast probleemist nõnda: «Lootusetus tappis
enam kui nälg.» Mida arvata lootusetust ühiskonnast, kes ütleb, varsti oleme
niikuinii surnud? Piilusin kaupluses hetkeks raamatusse, kuhu oli kogutud
maailma kirjanike ja muude autoriteetide ütlemisi. Lahti tuli koht, kuhu oli
kirjutatud surm. Seal oli paljude mõtteteri. Mõistsin, et selle tõsiasja ees
seistes on rohkesti hirmu ja nukrust inimese hinges. Nendes lausetes esines
küll bravuuri, ent puudus lootus. Imestasin, mida raamatu koostaja selle kaudu
ütelda tahtis? Lohutada inimesi, et see on paratamatus? Lepitada lootusetusega?

Üllatume, aga Paulus ei lepi lootusetusega.
Kas on siis lootust?

Alles nüüd avastasid! Me räägime lootuse
Jumalast, kes läkitas oma Poja, kes on Iisai juur ja kellele hakkavad paganad
lootma. Kohtumine Temaga toob hoopis teise ilmastiku sinu hinge. Rõõmu ja rahu
usus.

See jääb aga unistuse tasandile seni, kuni
sa pole otsustanud ise oma Jumalale vastu astuda.

Järsku kohkun, kas tõsiasi, milles soovin
kindluse leida, on tõesti ainult sinu ja minu probleem? Ei, mitte ainult meie,
vaid kogu meie ümber olev inimeste hulk ootaks ja sooviks näha kindlaid
inimesi. Elame väärtuste langemise ja hävimise maailmas ehk ränkade
ümberhindamiste keskel. Vaimne asendatakse sageli materiaalsega. Sellel aga
puudub püsiv väärtus. Kas me ka ise käime sinna alla? Ma ei taha hävida
hoolimatuse keskel lootusetuna.

Sulle kinnitatakse, et sul on eesõigus
saada osa hoolitsusest, sinu Jumala hoolitsusest. Jeesus Kristus on tulnud
valitsema ja Tema on ristilöödud, surnud ja ülestõusnud ning elav Issand, kas
saab olla veel kindlamat julgustust inimesele. Temale, kes seisab kadumatuna
otsekui sambana läbi maailma ajaloo kulgemiste, Temale tahan loota, sest Tema
tuleb minu juurde mitte ainult jõulude ajal, vaid igal päeval.

Sulle koidab lootus ja hinge voolab rõõm
ning rahu. Võta ometi vastu. Sa ei oska aimata, kui palju on neid, kes salaja
ootavad, et seda näha, ja vaatavad hoolega endi ümber. Ära lase end heidutada
Jumala eitamisest, see ei võida, sest selles puudub jõud, puudub lootus, puudub
rahu ja rõõm. Jeesus on tulnud tooma seda, mis maailmal puudub. Sina ja mina ja
paljud, paljud veel tohivad tunda imet, hoolimise imet.

Lootuse Jumal, palun täida mind kõige rõõmu
ja rahuga usus, et mul oleks rohkesti lootust Sinu Püha Vaimu väes!  Aamen.


Eenok Haamer
,

titulaarpraost, Mustvee koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)