Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal ei loonud meid kõrvalseisjateks

27.01.2016 | | Rubriik: Jutlus

Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks. Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted. Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin. (Js 55:6–11)

Pühakirjas on Kristus andnud oma järgijatele misjonikäsu, öeldes: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Mt 28:19–20) Mitte ainult Jeesus ei külvanud oma elu ja õpetusega Jumala sõna, vaid selle ülesande väärilisteks on arvatud ka tema järgijad.
Jumala sõna külvamine ei ole olnud Jeesuse jüngrite jaoks lihtne ülesanne. Esimesed apostlid puutusid kuulutustööl kokku mitme Jumala sõna vastalisega, ning nii mõnelgi neist tuli seepärast oma elu jätta. Raskustele vaatamata jäädi saadud ülesandele truuks.
Tänapäevalgi teeb ristikirik tööd selle nimel, et paljud jõuaksid tõe tundmisele ja Jumala juurde. Ristiinimestena külvatakse Jumala sõna, tehakse seda sõnadega ja sõnatult ning ollakse seeläbi avatud oma ligimesele ja Jumalale. Ja siiski kantakse sageli oma hinges läbikukkumise raskust, sest tehtud pingutustele ja panustatud ajale vaatamata näivad töö tulemused kasinad olevat. Pettutakse ja nii mõnigi kord lastakse asjadel lihtsalt minna, lastakse meile usaldatud ülesandel käest libiseda.
Miks teeme nii? Miks anname alla? Miks mõõdame tulemusi üksnes inimlikku mõõdupuud kasutades või teeme tööd, toetudes ainuüksi inimese tarkusele? Miks tahame meile näivalt lühikeseks jäänud edusammude eest vastutama panna teised, ka need, keda kirikusse kutsume, kuid kes meie pingutustele vaatamata jätavad sinna siiski tulemata? Ehk pole siis viga teistes, vaid hoopis meis endis, meie usu jõuetuses ja väheses usaldamises? Võib-olla tuleks võtta aega ja asjadele ka teise külje pealt vaadata, teha oma mõtlemises ja tegutsemisviisides korrektuure, jätta kõrvale inimliku tahte läbisurumine ja ennekõike küsida siiralt Jumala tahte järele, et see võiks sündida, et õpiksime Jumalat usaldama ja tõepoolest tema tahte järgi jumalariigi tööd tegema.
Külvitöö ei ole lihtne, ei peagi olema. Prohveti suu läbi ütleb Issand: minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted (Js 55:8–9). Kui Jumal ütleb meile «ei», siis ei tee ta seda meie kiusamise pärast ega seetõttu, et oleksime vääritud tema tööd tegema. Jumal ei loonud meid kõrvalseisjateks ega võta meilt meile usaldatud ülesannet. Raskuste saabudes ei saa lasta aga kätel rüppe vajuda, ei saa öelda, et las nüüd keegi teine või Jumal ka teeb midagi. Ülesande täitmine ja sellega kaasnev vastutus jäävad meile. Meid julgustatakse otsima ja nägema uusi võimalusi, teisi viise ning vorme, mis aitaksid tänapäeva maailmas kuulutada Jumala sõna.
Sõna külvamisel annab Jumal lootust. Külvatud sõna seeme kannab vilja omal moel, õiges kohas ja oma õigel ajal. Nii mõnigi kord pudeneb osa seemet tee äärde, kus see ära tallatakse ja kus taevalinnud selle nokivad. Mõnel pool kukub osa seemet kivisele pinnale, kus see ära kuivab. Teisal langeb seeme ohakate keskele ning tärganud taimeke lämmatatakse. On seemneid, mis kukuvad aga heasse mulda ja kus need tärgates kannavad sajakordselt vilja. Meiski on osa seemnetest langenud viljakasse mulda. Meie elu ja töö puhkevad õide, kui laseme Jumala sõna seemnel südame heale pinnasele langeda, vastuvõtlikusse ja avatud südamesse. On suur õnnistus, kui laseme seda teha. Seejuures on oluline ka oma südamepõllul märgata ohakaid, mis püüavad meie elu lämmatada ja takistavad vilja kandmist.
Öeldakse, et ainult inimene ise saab olla endale takistuseks. Meie kätte on Jumal usaldanud sõna külvamise. Meil tuleb lakkamatult paluda, et meie inimlik piiratus ei saaks külvitööl takistuseks. Meil tuleb ikka ja jälle küsida, millisel viisil saame tänases päevas olla head külvajad, teenäitajad ja julgustajad. Palugem, et selle ülesande täitmisel ei lõtvuks meie käed ega raugeks me ramm, et siira südamega otsiksime ja taotleksime Issanda tahte sündimist.

Kirikal,Kaisa_2005

 

 

 

 

Kaisa Kirikal,
Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)