Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal ei jäta omasid

28.09.2007 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus oli mõni aeg tagasi pühakojas kuulutanud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) Lisaks veel palju muudki, mis juudi usukombeid ja tõekspidamisi mööda raske taluda. Usuline dispuut lõppes sel korral ühemõtteliselt – juudid haarasid kive, et Jeesus nendega surnuks visata.
Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: «Kas sa usud Inimese Pojasse?» Too kostis: «Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.» Jeesus ütles talle: «Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema.» Aga tema lausus: «Ma usun, Issand!» ja kummardas teda. Jeesus ütles: «Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.» Seda kuulsid mõned variseridest, kes olid tema juures, ja ütlesid talle: «Kas meiegi oleme pimedad?» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: «Meie näeme», siis jääb teie patt teile.
Jh 9:35–41

Jeesus oli mõni aeg tagasi pühakojas kuulutanud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) Lisaks veel palju muudki, mis juudi usukombeid ja tõekspidamisi mööda raske taluda. Usuline dispuut lõppes sel korral ühemõtteliselt – juudid haarasid kive, et Jeesus nendega surnuks visata.
Johannes jätkab, et sealt edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest, kelle ta tervendas. Olgugi et see polnud Jeesuse kõige kõmulisem imetegu, põhjustas see ometi tema vastastes suure meelepaha.
Tollaste kogudusejuhtide pilgu läbi vaadates võisid asjad paista nõnda, et kui keegi on sündinud pimedana, siis pidi tegemist olema patuse inimesega. Võis küll olla kaksipidi arusaamist, kas patused olid vanemad või pime inimene ise, aga pimedus oli siiski karistuseks. Sellest järeldus, et kui Jeesus pimeda tervendas, siis vabastas patu tagajärjest. Aga tagajärge, kui see on Jumala karistus, ei saa ära võtta, parandamata algpõhjust. Seega oleks vaja patt ise ära kaotada, andeks anda, aga seda saab ju ainult Jumal. Et Jeesuses ei tahetud ega osatud näha Jumala Poega, siis järeldati, et ta teeb selliseid imetegusid hingevaenlase enda abil. Iseenesest raudne loogika, kuid eeldused olid valed.
Variseride jaoks olid usuasjad küllaltki ühesed, tuleb täpselt järgida Moosese seaduse kõiki klausleid. Tõde tundus nende jaoks üsna selge ja ühene, nii et nad julgesid end usuasjades õige valgustatud inimesteks, igati nägijateks pidada. Nemad teadsid kirja, oskasid järge pidada punktipealt, et palju hingamispäeval kõndida või mida teha tohib. Mis söök on koššer või mis ei ole ususeaduse järgi puhas. Nähes peensusteni detaile, olid nad ometi tervikule pimedad ega osanud alati näha peamist – Jumala armu. 
Usujuhtide arvates rikkus Jeesus hingamispäeval tervendades Moosese seadust, seepärast oli järeldus ühene – temas tegutsev vägi ei saa olla Jumalast. Tervendatud meest peeti vast Peeltsebulist puudutatuks. Et ta kogudusejuhtide küsimustele osavalt vastas, nõnda et ta tunnistusi Jeesuse vastu ei saadud kasutada, siis visati ta juutide kogudusest sootuks välja.
Kuid mehele, kes äsja oli Jumala enda puudutust tunda saanud, ei olnud määratud hüljatuks jääda. Jumal ei jäta neid, kes tema pärast maises ilmas kannatavad. Jeesus otsis mehe üles ega jätnud teda üksi. Jumal ei jäta maha kedagi, kes tema oma.
Jeesus avas ennast kui Inimese Poeg, mida võis mõista kui enda Jumala saadetud messiaks nimetamist. Mees tunnistab Jeesuse Jumalaks. Enam ei kõneta ta oma tervendajat sõnaga «isand», vaid «Issand». Jumalast puudutatuna avanesid tal ka südamesilmad ja ta sai usulise nägemise, tundis Jeesuses ära Jumala, oma Päästja. Patusest sai jumalalaps.  
Veel pimedana oli mees läinud Jeesuse ütlemise peale Siiloahi tiiki oma silmi pesema, ilma et talle oleks seletatud, milleks seda vaja, või antud tervenemise lubadust. Tal pidi olema väga suur usaldus Jeesuse vastu. Nüüd, olles saanud Jeesust tundma, oskas ta ka oma südamega asju täpsemalt näha. Oma usku kinnitas ta üheselt ja lakooniliselt: «Ma usun, Issand!»
Need, kes Jeesust kui maailma valgust ja oma Päästjat vastu ei võta, mõistavad ise enda üle kohut, määrates end vaimselt pimedusse. Nõnda läks see ka variseride ja preestritega, kel olid kõik eeldused Jeesuse omaks saada, nad teadsid Jumalast ja ehk veel rohkem väitsid end teadvat, kuid Jumala Poega siiski ära ei tundnud ega usaldanud.
Tervenenud mees aga langetas Jeesuse antud sisemise nägemise varal kohtuotsuse oma vanale arusaamisele. Ta ei seadnud kahtluse alla Jumala väge. Ja Jumal ei jätnud teda maha. Ta tunnistas Jeesuse Issandaks, oma elu lootuseks, ja uskus temasse. See õndsaks tegev usk ei jäta kedagi häbisse. Inimene, kes maise maailma kriteeriumide järgi oli kaotaja, olles pimedana patuseks peetud ja tervendatuna kogukonnast välja arvatud, osutus ometi võitjaks. Nii saame seda meiegi olla, kui Jumala peale oma lootuse paneme. Ütleb meile eeloleva pühapäeva juhtsalmgi, et «see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk» (1Jh 5:4).

Image
Urmas Paju
,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)