Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal ei hülga meid kunagi

26.12.2007 | | Rubriik: Jutlus

Jõulupühadest on möödunud mõni päev. Võib-olla on meie hing ikka veel haaratud sellest imelisest jõulusündmusest, mil Juudamaal Petlemmas sündis üks laps, kellele pandi nimeks Jeesus. Selle lapsena tuli Jumal ise meie juurde.

Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale! Aga Siion ütleb: «Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.» Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees.
Js 49:13–16

Jõulupühadest on möödunud mõni päev. Võib-olla on meie hing ikka veel haaratud sellest imelisest jõulusündmusest, mil Juudamaal Petlemmas sündis üks laps, kellele pandi nimeks Jeesus. Selle lapsena tuli Jumal ise meie juurde.
Jesaja raamatu tekst ei meenuta meile otseselt millegagi jõulusündmust. Mõte Jumala inimeseks saamisest on juutlikule mõtteviisile täiesti võõras. Juudid ei suutnud endale ette kujutada Jumalat, kes oleks samasugune nagu meie, inimesed. Kes kannataks samu kannatusi, mis meiegi elus ette tulevad, ning rõõmustaks samade asjade üle, millest meiegi rõõmu tunneme. Kui Vanas Testamendis kujutatud Jumal tulebki oma loodud maailma, siis jääb ta ikka totaalselt teistsuguseks.
Uues Testamendis aga nähakse ja mõistetakse seda kõike teisiti. Kõik Jumala tõotused on Kristuses leidnud kinnituse ja tema poolt ka täidetud. Kuid kas ei ole mitte vahel nii, et kui meil on elus raske, siis hakkame kahtlema ka Jumala tõotustes. Me mõtleme: «Issand Jumal on mind maha jätnud, ta on mind unustanud.» Arvatavasti on nii mitmedki kogenud oma elus selliseid hetki. Kuid kas Jumal võib tegelikult tõesti meid unustada ja maha jätta? Usk on alati samaaegselt ka lootus, ja lootus, mida me võiksime näha ning käegagi katsuda, ei olekski enam lootus. Me võime alati Jumala peale loota, sest Tema ei unusta mitte ühtegi inimest. Jumal ei unusta mitte kedagi, kellele ta on tõotanud oma ligiolekut ja juhtimist.
Miks me siis mõnikord arvame, et Jumal on meie elust kadunud, et ta ei juhi meid enam õiget rada mööda, vaid on jätnud meid juhuse hoolde? Väga sageli inimesed ehmuvad juba esimesi raskusi kohates ja tahavad ettevõetu seetõttu pooleli jätta. Inimesed ei julge tihti Jumalalt abi paluda ja teda tõeliselt usaldada. Arvatakse, et Jumalal on palju suuri tähtsaid asju, millega tegelda, ja minu väike mure on liiga tühine, et sellega Jumala poole pöörduda. Kuigi tegelikult selle inimese mure ei ole sugugi väike ja tema elu seisukohalt vaadatuna on see vägagi oluline.
Teinekord ei ole meil aga kannatust ära oodata Jumalalt antavat vastust, ning seepärast mõtleme, et Jumal on meid hüljanud. Kuid inimeste ja Jumala aja mõiste on ju kardinaalselt erinev. See, mis meie soovide ja mõtlemise kohaselt peaks sündima kohe, siin ja praegu, selle teeb Jumal teoks võib-olla aastate või isegi aastakümnete jooksul.
Jumala armastust kõrvutatakse selles Piibli tekstis ema armastusega oma lapse vastu. Ema armastus oma lapse vastu on kõige suurem ja tugevam armastus, mida inimene tunneb. Ema armastus oma lapse vastu on piiritu. Just sellepärast võrreldakse seda ka Jumala armastusega. Ema on valmis oma lapse heaks kõike tegema ja ise seejuures väga paljustki loobuma. Just nii nagu ema võib oma lapsele kõik asjad andeks anda ega lakka teda armastamast, hoolimata sellest, milline see laps on, samamoodi on ka Jumalaga. Jumalgi armastab igat inimest, vaatamata inimese vigadele ja puudustele.
Ja kui me vahel kuuleme mõnest sellisest loost, et elus võib juhtuda ka nii, et mõni ema mingil põhjusel oma lapse hülgab, siis Jumala armastus meie, inimeste vastu osutub veelgi suuremaks. Jumal ei hülga meid kunagi, kuigi meile vahel teisiti tundub. Kui me viibime ka kõige sügavamas meeleheites ja arvame end täiesti üksi ning mahajäetutena siin maailmas viibivat – ka sellistel hetkedel on tegelikult Jumal meie ligi ja valvab meie üle.
Võib-olla lasebki Jumal ise meil hüljatuse tunnet kogeda, et Tema arm ja armastus meile veelgi paremini mõistetavaks saaksid. Tunnetades oma üksiolekut siin maailmas ja seda, et me ainult endale lootes midagi ei suuda, siis võib-olla just sellistel hetkedel kogemegi kõige tugevamalt Jumala armu ja saame osa Tema armastusest. Nii, et see armastus täidab meie hinge ja me võime seda jagada inimestega enda ümber.
Jumala armastus meie vastu on tugevam kui ükskõik millise ema armastus oma laste vastu. Jumal ise on armastus ja sellepärast ei saa seda sõnadega kirjeldada. See on midagi suuremat, kui me üldse mõista suudame. Sellepärast on meie taevane Isa oma armastust meie vastu ka tegudes näidanud. Jumala armastus meie vastu on nii suur ja tugev, et ta lasi omaenese Pojal saada inimeseks. Juhtus see, mida mitte keegi ei osanud oodata.
Jumala sündimine inimesena on suur ime, kuid Jumala armastus inimeste vastu ei lõppenud jõulusündmuses, seal sai see alguse. See jätkus Jeesuse elus ja tegevuses maa peal, ning veelgi enam näeme me Jumala armastuse suurust, kui ta laseb omaenese Pojal surra ristipuul meie kõigi pattude eest, et meil oleks elu.
Jumala armastus ületab ka surma. Just seda suurt, piiritut armastust pakub Jumal meile kõigile oma Poja Jeesuse Kristuse läbi. Kui võtame vastu selle armastuse ning jagame seda teistegi inimestega, muutume ka ise seesmiselt rikkamaks. Ära andes me hoopis saame. Elades oma elu koos Kristusega võidame ka hirmu ja meeleheite, mis meid mõnikord vaevavad. Ainult Kristuses võime tunda tõelist rõõmu ja rahu ning see on midagi sellist, mida mitte keegi meilt röövida ei saa. Aamen.

Image
Lea Jants-Ylönen
,
Nissi koguduse õpetaja

2 Kommentaari artiklile “Jumal ei hülga meid kunagi”

  1. Haigutus ütleb:

    Kuidas saab see olla võimalik, et kirikulehe kommentaariumi smile-sümbolite hulgas ei ole haigutust? Kirikus niisugust jutlust kuulates ootaks lihtsalt haigutades lõppu et, millal see ükskord läbi saab.

  2. Jumal ütleb:

    Ka ma pole mitte kõigeväeline, et mina teen mida tahan, aga noh kui juba naispastorid ütlevad, eks ma siis panen näpu suhu ja kuuletun.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)