Esileht » Elu ja Inimesed »

Jumal ei eksisteeri?

22.05.2008 | | Rubriik: Elu ja Inimesed, Persoon kaasajast

Tõepoolest kinnitas minu lugupeetud usuõpetaja ja sõber Elmar Salumaa, et niisuguse lausega alustab ta oma dogmaatika loenguid Tallinnas Usuteaduse Instituudis. Ega see mind eriti rabanudki, sest aastakümnete jooksul, aeg-ajalt temaga kohtudes ning temalt hinge- ja vaimukosutust saades, olin juba harjunud sellega, et ta ikka ja jälle oma tähtsaid tõdesid esitab üllataval kujul.
Antud juhul, nagu ma tema õpilasena kohe suutsin taibata, seisis asi ju lihtsalt sõna «eksisteerima» täpsemas tähenduses. Ladina keeles ei ole esse ‘olema’ ja existere ‘ilmuma, tekkima, tulenema jne’ hoopiski mitte samatähenduslikud sõnad, ja miks peaksid nad siis samatähenduslikud olema eesti filosoofilises ja teoloogilises keeles! Ja nõnda saingi asjast aru: Jumal ei eksisteeri, vaid on!
Armastatud õpetaja
Olen Elmar Salumaalt õpetust ja juhatust saanud nii- või teistsugusel viisil 1936. aastast peale. Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilasena muidugi. See kuulub nii endastmõistetavalt minu elulukku, et ma seda eriliselt konkretiseerida ei oskagi. Sest endastmõistetav oli ju kogu see kasvatus, mille üldhumanistlikku olemust vana vabariigi ajal süvendas kristlik traditsioon.
Ei oskaks ma ju ka eriliselt konkretiseerida seda vaimset pärandust, mida sain kodunt, emalt ja isalt. Võin olla õnnelik, et see kõik tolleaegses rahutus maailmas ometi midagi suhteliselt harmoonilist pakkus.
Elmar Salumaa astus minule ja minu koolivendadele väga lähedale okupatsiooniaastail. 1940ndatel oli ta muidugi «nõukogude» koolist tõrjutud, aga kui ta siis juhtus tänava peal vastu tulema sel tunnil, kus parajasti õppetööst vabanesime, korraldasime teda tervitades lausa tänavameeleavalduse – ükskõik millist peakatet tõstes (koolimütsid olid sel aastal keelatud).
Kui Saksa okupatsiooni ajal usuõpetus taas lubatud oli, võtsime «Salu» tagasi muidugi suure rõõmuga. Ja need kaks viimast keskkooliaastat tema õpilasena (peale usuõpetuse andis ta ka teisi filosoofilisi aineid) ongi mu mälus erilise ilmekusega säilinud.
Vastastikune sinasõprus
1943. a lennu moodustasid kaks paralleelklassi. Mina olin a-klassis, nn humanitaarharus, ladina keelega, klassijuhatajaks intelligentne ajaloolane, võluv preili Maimu Tõldsepp, kuna b-klassi nimetati reaalharuks; seal ladina keelt küll ei olnud, aga klassijuhatajaks oli seal Elmar Salumaa. Suur üllatus oli see, et ta juba varsti sõlmis oma klassi poistega sinasõpruse (muidugi vastastikuse); meie, a-klassi poisid, saime selle osaliseks ka, aga alles kooli lõpus.
Igatahes näitab see õpetaja ning õpilaste erakordset lähenemist, mida veelgi süvendas Ülikooli kiriku juures korraldatud leeriõpetus (teiseks õpetajaks Jüri Kimmel). See lähenemine oli loomulikult ka poliitilise ilmega. Et tegelikult kõik tolleaegsed õpilased olid rahvusliku meelsusega, tähendas ju ka vaenulikkust Saksa okupatsioonirežiimi suhtes, mida küll välja näidata ei tohtinud, aga mis nii või teisiti oma ilme andis isegi õppetööle.
Et keele- ja kirjandusõpetaja Voldemar Metsamärt vältima pidanuks juut Heinrich Heine lugupidavat nimetamist, poleks tulnud kõne allagi. Ja et Elmar Salumaa vahel nagu möödaminnes iseloomustas natslikku ideoloogiat kui kristlusevaenulikku, kuulus niisamuti asja juurde.
Mõlemad pedagoogid olid aktiivselt tegevad nn abituuriumi albumi koostamisel – selle valmis käsikiri, mis sisaldas muide ka minu värsikatsetusi, on kahjuks kaotsi läinud. Mäletan ainult, et Elmar Salumaa märkis (sõbraliku irooniaga igatahes) minu töökeste «gustav-suitsulikkust»!
Kui 1943. aastal kujunes meie (poistekool ju!) kõige elulisemaks küsimuseks, kuidas suhtuda Saksa mobilisatsioonisse, siis mõjutas meid inspektor («õppealajuhataja») kapten Talpaku eeskuju kõrval eriti Elmar Salumaa seisukoht: kui juba sõtta minna, siis Soome lipu all. Treffneristide osa Soome armee eesti rügemendis kujunes silmapaistvaks. Minagi, loomu poolest muidugi täielik patsifist, sain seal kapralipaelad!
Salumaa vaimsuse mõju
Aastakümned läksid oma teed, ja lõpuks, 1990ndail aastail, oli meil võimalus taas midagi teha üheskoos. Akadeemia peatoimetajana sain Elmar Salumaalt väärtuslikku kaastööd kahel korral. 1991. aastakäigus oli meil heameel ära trükkida tema valitud ja tõlgitud Paul Tillichi essee «Inimene kristluses ja marksismis», mis silma paistab avarameelse suhtumisega Karl Marxi pärandisse (mida ju sugugi mitte leninistlik-stalinistlikult ei pea tõlgitsema).
Eriti mõtlemapanev (ja arvan, et ikka jälle uuesti loetav) tohiks olla 1993. aastal avaldatud Salumaa enda artikkel «Diet­rich Bonhoeffer ja tema teoloogiline mõttepärand» koos tolle kristliku märtri, fašistide tapetud aatleja enda vanglakirjade katkenditega, sest just Bonhoeffer on väga tõsiselt tegelnud kristluse asendiga maailmas, mis üha religioonivõõramaks on muutumas.
Salumaa kaastööde puhul väärib märkimist üks keeleline üksikasi: Hegeli filosoofiast pärit termini Entfremdung on ta tõlkinud eestipäraselt ja selgestimõistetavalt «võõrdumuseks» (ja mitte «võõrandumiseks», nagu see millegipärast kunagi käibele tuli).
Mu väike mälestuskirjutis suudab ju ainult riivata suurt teemat, mida võiks nimetada «Elmar Salumaa vaimsuse mõju noorematele sugupõlvedele». Kui omaenda tööle ja tegemisele mõtlen, jõuan sellenigi, et Elmar Salumaal on mõju olnud isegi mu luule motiivistikule. Eks ju kõla omamoodi kokku tema paradoksliku ilmega lause «Jumal ei eksisteeri» ja minu väike pealkirjata luuletus kogust «Kuldne Aphrodite» (1986, kirjutatud 1980):

Kui ära käima tee pead 
pimeda ja kitsa,
ei vaja Jumalat sa ega
Kuradit sa,
vaid vajad valgust. Kuid sul
on valida,
kas soovid virvatuld või loitvat
kibuvitsa.

Ain Kaalep,
kirjandus­teadlane

2 Kommentaari artiklile “Jumal ei eksisteeri?”

  1. Jumal ütleb:

    siis mina ka eksisteerin, muuseas, ja Saksamaal olid natsid, Bonhoeffer tapeti Flossenbürgi laagris, Sudeedimaal. Fašistid olid Itaalias. Palun ära unustada venelaste propagandast õpitud vääratused!

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)