Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal armastab rõõmsat andjat

05.10.2022 | | Rubriik: Jutlus

Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: „Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti.“ Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale, sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu

2Kr 9:6–12

Kui sügisene lõikusaeg viib meie mõtted igapäevase leiva juurde, siis kirikutes tähistatava lõikustänupüha fookus on märksa laiem. Kuigi apostel Paulus räägib tänases tekstis nii kasinast kui rohkest külvist ja lõikusest, on seal juttu hoopis südame meelsusest, mis oli otseselt seotud Kreeka ja Väike-Aasia kogudustes Jeruusalemma emakoguduse toetamise ja selleks läbiviidava korjandusega.

Peatüki alguses kirjeldab Paulus seda kui pühade abistamist. Mõistega „pühad“ iseloomustab ta oma kristlikke vendi ja õdesid sõltumata nende rahvuslikust ja usuliselt taustast. Sama mõtte toob Paulus esile ka oma kirjas galaatlastele sealseid kristlasi manitsedes: Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele! Gl 6:7–10

Jeruusalemma algkoguduse pühad olid sattunud majanduslikku kitsikusse, sest Apostlite tegude raamatu 4. peatükis kirjeldatud ühisvara loomise eksperiment ei osutunud pikalt jätkusuutlikuks. Et oma vaimulikke vendi neile vaenulikus judaistlikus keskkonnas majanduslikust pankrotist, aga ka vaimulikust hääbumisest päästa, tuli Pauluse meelest just kaugel asuvatel paganliku taustaga kogudustel näidata oma kristlikku meelsust ja tõelist ligimesearmastust.

Eks kogu hilisem misjoniajalugu on täis taolisi aktsioone, kus paremal majanduslikul järjel olevad usuõed ja -vennad on toetanud kehvemal järjel olijaid. See kõik ei ole meilegi võõras, kui mõtleme vaid kolme aastakümne tagusele ajale, millise innu ja armastusega jõuka lääneühiskonna kirikud ja paljud üksikkristlased meid tolles olukorras toetasid.

Mäletan, kuidas juba siis, kui välisabiga täidetud autod meie kirikute ja pastoraatide ees vurasid, arutleti päris tõsiselt sellegi üle, kas ja kui, siis millal saabub see aeg, kus ka meie võime öelda, et meil on kõike küllaldaselt ning oleksime ise apostli sõnul rikkad iga hea teo tarvis teiste heaks. Ehk siis, kas selleks, et teistele anda, peab ise olema piisavalt rikas või hoopis siiras andmine teeb meid alles tõeliselt rikkaks?

Sellele küsimusele annab Paulus tänases tekstis väga selge vastuse, kui ta ütleb, et me saame kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale, sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu. 

Jeesus ütleb oma mäejutluses, et ainus tõeline garantii rikkuse säilimiseks ja kasvatamiseks on koguda oma vara taevasse, kuhu koi ega rooste ligi ei pääse ning vargad sisse ei murra ja ära ei varasta. Ka tolle aja juudi rabid õpetasid inimesi tegema häid tegusid, mille protsendi saab inimene kätte juba siin maa peal, kuid mille põhikapital säilib puutumatult tema jaoks tallel taevas.

Armastusandide jagamisel oli juutluses levinud ka arusaamine, et kes annab vaesele ilma midagi tagasi nõudmata, laenab Jumalale, sest selle saab ta igal juhul taevas topelt tagasi.

Ma usun, et me kõik oleme kogenud seda, kuidas õigel ajal ja õigesti antud and, kus vasak käsi ei tea, mida parem teeb ehk siis mitte omakasu silmas pidades, on olnud abiks mitte ainult anni saajale, vaid toonud sama suure või veelgi suurema õnnistuse andjale endale. Saagem siis meiegi rikkaks Jumalas, sest ainult nii suudame isegi oma näilisest vaesusest rikkaks teha paljusid.

Seetõttu on väga asjakohane peapiiskopi üleskutse eeloleval lõikustänupühal kogudustes korjanduse läbiviimiseks Ukraina heaks, kus elavad ja võitlevad ju ka meie usukaaslased. Seepärast andkem siis meiegi igaüks nii, nagu süda lubab, mitte nördinult ega sunnitult, sest Jumal armastab jätkuvalt ainult rõõmsat andjat.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,

Rapla koguduse õpetaja

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)