Jumal äratab meis armastust

Kui küsida, mis on Jeesuse õpetuses ja ristiusus üldse kõige olulisem, siis võime viidata tema sõnadele Johannese evangeeliumi 13. peatükis, kui ta õhtul enne oma kannatamist ja surma jättis õpilastele ja sõpradele oma vaimse testamendi, öeldes: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34)
Elades lugematute käskude-keeldude-regulatsioonide maailmas on õigustatud küsimus, kas armastust on üldse võimalik käskida. Jah, küllap võib inimeselt nõuda, et ta täidaks seadusi ja lepinguid, peaks kinni kokkulepetest, täidaks oma kohust. Kuid armastada ei saa ju käsu peale – eks see pea tulema igaühe enda südamest?
Üsna tihti tunneme, et meil on raske oma kaasinimesi mõista, aktsepteerida, neile andeks anda ja neid armastada. Eriti siis, kui see armastus ei tähenda lihtsalt ilusaid sõnu, vaid kannatlikkust, teise ebameeldivate loomuomaduste või käitumise talumist, ohvrimeelsust ja kompromissivalmidust. Samuti siis, kui meile on haiget tehtud, meid hüljatud või meie usaldust kuritarvitatud. Kaasinimest armastada on keeruline ka siis, kui oleme kimpus iseendaga – kroonilises väsimuses, ajapuuduses, pealiskaudsuses.
Jeesus, käskides meil üksteist armastada, ei pöördu üliinimeste või pühakute poole, vaid tema sõnad on mõeldud tavalistele inimestele nagu sina ja mina. Kuid Jeesuse näol on tegemist kellegagi, kes lihtsalt ei jaga meile korraldusi või nõuandeid, vaid kes on ise armastuse ja halastuse allikas. Kui Jee­sus maa peal kõndis, siis panid inimesed imeks, et ta suutis vaigistada tormist merd ning isegi tuuled ja järv kuulasid tema sõna. Veel suurem ime on aga see, et Jeesus, kelle ristisurma ja ülestõusmise läbi on armastus igaveseks võitnud kurjuse ja surma, võib muuta ja uuendada inimese südant ja puhuda selles lõkkele armastuse hõõguvad sädemed.
Armulaualiturgias ütleb kogudus enne pühadest andidest osasaamist: „Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks.“ Üksainus sõna Jeesuselt suudab enamat kui tuhanded nõuanded, koolitused, raamatud, eksperthinnangud. Jeesus on tulnud selleks, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10). Ainus, mis muudab elu ülirohkeks, viljakaks ja tähendusrikkaks, on armastus.
Kuid miks nimetab Jeesus armastusest kõneldes seda uueks käsuks? Ei olnud ju tema sõnades midagi enneolematut või originaalset – armastusest on kõneldud, lauldud, jutlustatud ka enne ja pärast Jeesust, armastuse nimel on liigutatud mägesid ja võidetud lahinguid, mindud surma ja teisi surma saadetud. Kuid Jeesuse elu ja õpetuse, surma ja ülestõusmise läbi sai inimestele võimalikuks täiesti uus jumalasuhe, mis on vaba sundusest ja hirmust, ning uus suhestumine ümbritsevasse ja iseendasse, mida võib kirjeldada kui lunastatud või lepitatud olekut: „Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses“ (1Jh 4:18).
Lugematud inimesed on läbi aastasadade ja ajastute kogenud, et usaldades oma elu Jumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse hoolde on nad leidnud endas jõudu hoolida, armastada, andestada ja teenida. Armastusest kantud elu on igavene, sest armastus ei hääbu kunagi (1Kr 13:8).
Hea kaasteeline! Sinu olemasolu ja rännak siin maailmas on saanud võimalikuks üksnes tänu sellele, et universumi Looja on Sind armastanud ja läkitanud armastusest Sinu vastu oma Poja. Ka praegu, kui Sa loed neid ridu – milline iganes ei oleks Sinu meeleolu, olukord või hingeseisund – Jumala armastus kutsub, et Sind tervendada, uuendada ja pühitseda, Sulle lootust ja usaldust kinkida.
Soovin Sulle selles teadmises kindlat ja õnnistatud teekonna jätku.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
assessor