Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal annab vabaduse ja võtab ära

23.08.2017 | | Rubriik: Jutlus

Mt 21:28–32
Jeesus jutustab 1. sajandi Jeruusalemmas rahvahulgale väga mõistetava loo 21. sajandi perekonnast. Isa küsib lapselt, kas ta tuleks issile appi. Laps vastab, et ei viitsi, ja jääb nohisema oma nutitelefoni juurde. 1. saj kuulaja küsib: „Kus on püksirihm? Mis inimene sinust saab, kui sa ei taha olla seal, kus su isa? Mida käsib Mooses teha pojaga, kes …“
Kui Jeesus räägib tüli alustuse loo, viitab ta vanale mõttemustrile: kaks poega, kaks erinevat elu. Selliseid lugusid on paljudel rahvastel. Vanas Testamendis on lugu, et Eeval ja Aadamal oli kaks poega, Kain ja Aabel. Nad olid tublid pojad, teadsid, kelleks suurena hakkavad, ja hakkasid ka, üks põllumeheks, teine karjaseks. Siis tundis üks neist oma töö juures, et ei saa vist hakkama, kõik on minu vastu. Ma vihastan, vihkan, tapan. Ta tegi Jumala tahte vastu. Siis pöördus Jumala poole, küsides: kuidas võiksin ma tulla taas sinu juurde, jääda ellu, näha tulevikku, patusena küll, kuid elusana? Ja ta sai selle, tuleviku, lapsed, lapselapsed. Poleks oodanudki, et ta pöördub Jumala poole.
Sellise vastandumise tekitab ka Jeesus oma tähendamissõnaga – on kaks erinevat poega. Esimest näidatakse halvas valguses. On see süüdistus Iisraeli rahvale, kes on Jumala enda rahvas, otsekui oma laps, kellele Jumal võib öelda: „Mine viinamäele“? See rahvas on kuulanud Jumala sõna, uskunud tema tõotustesse, esindanud Jumalat teiste rahvaste ees, hoidnud korras templit. Iisrael on olnud Jumalale nii lähedal nagu poeg isale. Kas võib olla, et Jeesus on oma mõistujutuga mõelnud Iisraeli? Sa oled nagu poeg, kes hõiskab isa kutse peale tulla tööle, et tulen küll, kuid siis ei lähe.
Jeesus näitab, et on veel teine poeg, teine rahvas, kes ütleb isale, et ei lähe. Selle poja piirjooni tunneme hästi, ta ei kuula Jumalat, ei tea temast midagi – teda pole kasvatatud. Ta ei tea, et teenistusvalmidus on auasi. See on maailma paganate hulk, kõik rahvad peale Iisraeli. Pole neil ju Jumala sõna, pole tema käskusid, ühist ajalugu Iisraeli Jumalaga. See poeg ütleb, et ei taha minna tööle Jumala viinamäele, kuid läheb ometi. See on nagu rahva liikumine Jeesuse aja Jeruusalemmas, juudid põlgavad Jeesuse ära, paganad tulevad tema juurde. Kust see tarkus paganatel?
Meil on tõesti raske küsimus, kuidas sattuda elus õigele poolele. Mõistame ju hästi ateiste. Ateism on tekkinud teatud mõtteraamistuses, algul seotud elitaarse vabamõtlemisega, hiljem massiga kaasaminekuga, igal juhul tugev tõuge mitte uskuda Jumalasse. Hoopis raskem küsimus on, kuidas sattuda uskujate hulka, kuidas mõista uskujaid. Kust on nad pärit? Selle kohta käivad M. Lutheri sõnad: „Mina usun, et ma ei suuda omaenese arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi kaudu kutsunud …“ Meil on vaja, et oleks olnud jumalateenistus, Piibel, pühapäevakool, midagi, mis paneb meid Jumala tegude taustale.
Jeesus näitab selgesti, kuidas ja millised on need inimesed, kes on leidnud õige tee. See on juhuslik rahvas, Jeesuse järel. Jeesus mainib neid, võib-olla liialdusega, kui ta räägib nende kiirest edenemisest Jumala tundmises, et „tölnerid ja hoorad jõuavad teist ette“. Taustaks on vaene lihtrahvas Jeesusega külateedel käimas ja Jumala riigist rääkimas. Kusagil on hukkamõistjad, kes on kindlad enese paremuses. Oleme alati Jumala käsust kinni pidanud ja tema sõna kuulutanud. Nüüd, Jeesuse juures, neid ei ole, pigem on nad kohe alguses võtnud nõuks Jeesus tappa. Nii et lugupeetutest ja aulistest jõuavad ette vaesed Jeesuse jüngrid.
Sama ütleb Paulus kogudusele (1Kr 1:26–28): „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on.“
Ja inimene oma tarkuses ning vägevuses ei valitse iseend. Ei suuda panna end õigete sekka. Jeesuse tähendamissõnas näeme, et kumbki poeg ei valitse enese üle. Üks lubab tulla, aga ei tule, teine ei kavatse tulla, aga tuleb. Ei ole meil tahtevabadust. Kuidas teha, et oleksime see, kes enne ütleb „ei“, ja siis asub tööle? Selleks piisab, kui vaatame oma tahtevabaduse või selle puudumise algpõhjusi. Jumal annab vabaduse ja võtab ära.
Meie sisemuses on ikka see sõna „ei“. Me armastame öelda „mul pole aega“. Poleks meil seda, ei oleks meil armsa ligimesega millestki rääkida. On meil see sõna, siis oskame seda õigel ajal oma kõnedesse põimida, ja kohe hakkab kergem. Kui Jumal räägib, siis kõlab meie „ei“. Siin ongi meie tahtevabaduse puudumine – meil on see üks sõna, mis hoiab meid kinni. Siin on ka tahtevabadus, meenutame, mida ütles meile Jumal. Tema annab meie sisse teised sõnad. Siin näiteks ütles ta: „Mine minu viinamäele.“ Me ütleme „ei“, mõtleme järele, ja läheme tema viinamäele. Aamen.

EhasaluVallo_2010

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)