Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal annab alati uue võimaluse

28.06.2017 | | Rubriik: Jutlus

Lk 15:11–32
Kadunud poja lugu on üks tuntumaid piiblilugusid, sest selles tulevad esile inimese kõige sügavamad tunded. Esimene, mis seda lugu lugedes silma torkab, on poja soov asju kätte saada enne, kui selleks tuleb õige aeg. Kui tegu on isa pärandusega, mida poeg enne isa surma kätte soovib saada, siis on esmapilgul tegu kohatu sooviga. Teisalt on taustal tolleaegne maailm, kus esimene poeg päris kogu varanduse, teine aga sai vaid rahasumma, millega võis minna otsima iseseisvat elu. Nii soovib kadunud poja loos noorem poeg saada kätte talle määratud rahasumma ja alustada oma elu.
Oleks ta veidi oodanud oma pärandiosa kättesaamisega, oleks ta ilmselt osanud sellega arukamalt ümber käia, aga mis teha – inimene on kärsitu. Meiegi elus on palju ahvatlusi. Näiteks kauplused annavad järelmaksu, et inimene neilt kauba ära ostaks, ja kui võetakse laenu, siis võib kergelt juhtuda, et langetakse laenu orjaks ega olda enam vaba. Selle asemel et juurelda ja raha koguda, tekib soov saada ihaldatud asi kohe kätte. Hiljem tulevad sageli selle pärast kannatused. Lugu õpetab, et kiirustamine pole tavaliselt õige.
Teine, mida kadunud poja lugu näitab, on see, et inimene ei suuda sageli arukalt kasutada talle antud vara. Kergelt tulnud, kergelt läinud, võib selle kohta öelda. Pojal, kes oli korra saanud varanduse, olnuks palju häid võimalusi raha investeerimiseks ja iseseisva elu alustamiseks. Paraku raiskab ta vara pidutsedes ära. Jumal on taevase Isana kinkinud meile elu, mõistuse, jõu ja tervise. Kuidas käime sellega ümber? Meil on võimalus omandada teadmisi ja seejärel muuta oma eluga ühiskonda. Kas kasutame oma võimalust või raiskame oma aja, et ühel hetkel tõdeda: „Me pole oma eluga kuhugi jõudnud ega midagi saavutanud“?
Kolmandaks kõneleb kadunud poja lugu kahetsusest, mis tuleb inimese valede valikute tagajärjel. Igal meie teol ja valikul on tagajärg. Raha raiskamine viis selleni, et poeg pidi võõral maal hakkama tegema alandavat tööd seakarjasena ja sööma sigadega sama sööki. Keskmisest jõukamast perest pärit poja jaoks võis see olla väga alandav. Nii on loomulik, et ta kahetses kõike, mida oli teinud valesti. Meiegi kahetseme paljusid asju, mis elus on valesti läinud. Igaüks teeb valesid valikuid. Vigadest võib õppida ja see muudab meid. Ristiinimene peaks igal päeval uuesti sündima ja muutma oma elu. See tähendab inimese muutumist ja arenemist.
Neljandaks võime näha kadunud poja loos headust ja halastust. Isa oli hea ja ta andis esmalt pojale tema osa varandusest. Jumal on samuti hea ja halastav. Nii annab Jumal meile eluteel kõike, mida vajame, sest ta on meid loonud ja armastab taevase Isana igaüht meist. Väikeses katekismuses loetleb Martin Luther, mida kõike on Jumal meile Loojana andnud: „Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled ning hoiab neid siiamaani, lisaks sellele riietuse ja jalavarjud, söögi ja joogi, maja ja valdused, naise ja lapsed, põllud, kariloomad ja kogu vara; hoolitseb iga päev külluslikult selle ihu ja elu vajaduste ning peatoiduse eest, varjab kõigi ohtude eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest.“
See tähendab, et kõik, mis meil on, tuleb õigupoolest Jumalalt ja on tema isalik kingitus meile. Ja kui me sellega piisavalt hästi ümber ei suuda käia ja kõik hea ära rikume, siis kahetseme ning seejärel ta halastab meie peale, just nii nagu halastas isa kadunud poja peale. Jumala halastus oli nii suur, et ta lasi oma Pojal ristil meie pattude lepituseks surra. Nii võtab ta meid, patuseid, vastu ja annab andeks. Jumal annab uue võimaluse ka siis, kui me seda ei vääri, ning tunneb rõõmu igast tagasi pöörduvast kadunud pojast ja tütrest.
Viiendaks näeme inimlikku kadedust, mis tuleb esile venna sõnades: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” Inimlik loomus nõuab sageli teistelt rohkem kui endalt. Teiste vigu on lihtsam märgata kui enda omi ja teistelt saab kergesti nõuda seda, mida ise pole valmis tegema. Kodus oleva venna sõnu on meil lihtne hukka mõista, kuid kas sarnases olukorras suudaksime ise käituda teisiti?
Kokkuvõttes võib tõdeda, et kadunud poja loos tulevad esile põhilised inimese tunded alates headusest ja halastusest ning lõpetades inimliku ahnusega, suutmatusega teha õigeid valikuid ja enesekeskse teiste süüdistamisega. Jumal on üle inimliku maailma. Ta on halastav ja armastav ning võtab iga kahetseja vastu ja hea Isana kannab meie eest seejärel hoolt.
Soomkaido_ylik2017

 

 

 

 

Kaido Soom,
vikaarõpetaja

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu.
(Ps 103:2)