Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal aitab meid teha Talle meelepärast

10.04.2002 | | Rubriik: Jutlus

Hb 13:20–21
Kas minu teod on Jumalale meelepärased? Kas suudan teha ikka kõike, mida Jumal minult ootab? Kas Jumal minust üldse hoolib? Need on küsimused, millega inimesed on sageli minu juurde tulnud. Nähtavasti on Piiblit analüüsides vahel igal lugejal tekkinud tunne, et Jumal ootab meilt nii palju.
Tihti võime lugeda armastusest ja mõelda, et me ei suuda teist inimest armastada nii, nagu pühakiri õpetab. Näeme palju inimesi, kes vajavad meie abi, aga samas tunneme, et me ei jõua kõigi nendeni. Võime küll püüda, aga ikka ei lähe kõik nii, nagu peab. Siis võime tunda kurbust ja enese suutmatust. Raskuste korral võime tunda, et me pole piisavalt head olnud ning seepärast Jumal karistab meid.
Tegelikult on küündimatuse tunne mõnes mõttes õige, sest ükski inimene ei suuda oma jõuga teha kõike head, mida ootab meilt pühakiri. Inimene on oma loomult ekslik ja patune. Ükskõik kui väga me ei püüaks, täiusest jääb ikka palju puudu.
Abiellunud noored on mulle sageli rääkinud, kuidas kaasaga harjumine on olnud raske. Igaühel on olnud oma kombed, oma tavad. Kui siis teise inimesega koos elada, tuleb sageli teha kompromisse. Samas, kui teine inimene on oluline ja armastatu, ollakse valmis mõnestki oma kombest teise inimese nimel loobuma. Kui juba kahe inimese kooselu nõuab enda muutmist, siis palju enam nõuab seda inimese ja Jumala vaheline side. Sest Jumal on täiuslik ja meie peaksime püüdma olla Tema meele järgi, see tähendab täiuslikud. Täiuslikkus on aga nii saavutamatu, et oma jõust ei suuda seda olla keegi. Mida siis teha?
Vastus peitub ühes: Jumala ja inimese suhetes. Mida rohkem püüame oma elus ise teha, ise saavutada, seda rohkem kogeme, et me ei suuda ega oska. Mida rohkem laseme Jumalal meie elu muuta ja uuendada, seda rohkem tunneme, et Tema läbi saab kõik uueks. Kui anname end Tema kätesse, siis Tema tuleb ja muudab meid.
Sellest kõnelebki Piibli pilt Jumalast kui karjasest, kes juhib inimesi. Karjane armastab oma karja. Ta tahab alati kõige paremat. Vahel lambad ei mõista karjast. Nende jaoks võib olla mõni karjase tegu arusaamatu ja mõistmatu, kuid mida enam kari usaldab karjast, seda lihtsam on lammastel endil, sest karjane tahab vaid head.
Vahel on elus palju raskust ja vaeva. Inimesed arvavad tihti, et see on Jumala viha või karistus või vale elu. Kuid usun, et raskusedki võivad viimaks kasuks tulla, kui vaadata asjadele Jumala perspektiivist. Suurel Reedel, kui Jeesus suri ristil, näis kõik olevat lootusetu ja masendav. Jüngrite ja rahvahulga lootused kustusid hetkega. Kõik, kes ootasid, et Jeesusest tuleb Iisraeli poliitiline juht ja rahva Rooma riigi ikke alt vabastaja, pettusid.
Jeesuski tundis end üksikuna ja nii inimestest kui ka Jumalast mahajäetuna. Kuid ometi usaldas Ta Jumalat ja läks Talle seatud teed. Vaid seeläbi tuli pühapäeval Issandale ülestõusmishommik. Vaid läbi kannatuste ja piiritu Jumala usaldamise tuli jäädav võit. Kristuse eeskuju näitab meilegi, et tuleb elus, mis tuleb, Jumal on ikka meiega. Alati tasub Temale loota, Teda usaldada. Ka siis, kui kõik läheb halvasti, tasub loota Temale, kelle käes on kõik, sest Jumala läbi võivad kannatusedki muutuda hetkega võiduks.
Ja mida rohkem Jumalat usaldame, seda rohkem saab Jumal teha meile head, seda rohkem saab Ta muuta meie elu paremaks. Oleme otsekui lambad, keda karjatab hea karjane. Oleme otsekui savi oma voolija, Jumala, käes. Mida rohkem oleme valmis Teda usaldama, seda rohkem saab Tema meile anda, seda rohkem saab Tema meid muuta, seda kindlamini täitub Tema plaan meie elus. Mida tugevam on meie side Jumalaga, seda kergemini täitub meie elus Hea Karjase tahe ning seda rohkem suudame muuta maailma paremaks. Aamen.
Kaido Soom,
Vigala koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)