Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jumal, aita vaenlastel leida teed!

09.10.2013 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Mõned aastad tagasi jutustas maakodu naabrimemm Ella, kuidas ta sai oma elus vaenlase. Nimelt oli tal kodus ainsaks seltsiliseks koer Muta. Tark, sõbralik. Ainult, nagu ütles Ella: ta ei osanud rääkida.
Ühel päeval tuli naaberkülast K. talle külla, tuli sooviga, et Ella laenaks talle raha. Aga naabrimemm oli siis öelnud: «Tean, tahad viinaraha. Aga selleks ma sulle küll ei laena! Mine otsi mõnda lollimat!» Mees istus autosse ja sõitis pahameeli minema. Ei öelnud isegi head aega!
Nädal hiljem tuli sama mees sama sooviga. «Ehk oled nüüd rõõmsamas tujus?» ei jätnud ta Ellale märkust tegemata. Aga Ella jäi endale kindlaks: ei anna ja kõik!
Ja siis see juhtus … Mees sõitis autoga otse koer Muta peale. Muta suri sealsamas. Mees muigas ülbelt ja sõitis alles siis minema. Ella leinas Mutat kaua, sest nüüd oli ta jäänud üksi. Ja ellu oli ilmunud vaenlane, kuri inimene, võigas tüüp, ihne viinanina.
Kui naabrimemm oli mulle sellest rääkinud, tundsin, et mulgi on valus. Mõtlesin kogu õhtu sellele, kes on see vaenlane. Mis inimene ta on? Mõttekääbus? Igerik? Lihtsalt õnnetu inimene?
Ja siis korraga tuli selgus: vaenlane on teelt eksinud inimene. Ta on soos ringi ulpiv isend. Ta loobib teistele kaikaid kodaraisse … Talle ei ole enam midagi püha. Ja nagu suur selgus ilmus ise tõde: «Jumal, aita vaenlastel leida teed!» Ainult Jumal suudaks kurjusele piiri panna. Seda soovtõde kannan nüüd eneses alati.
Kunagine kolleeg pihtis aga alles hiljuti, kuidas talle haav hinge löödi.
«Mul ilmus kohalikus ajalehes artikkel sellest, kui palju on saarlaste seas praegu vargaid, joobes autojuhte, kui palju on ka koolikiusu. Mida kõike veel: abielulahutusi, narkomaaniat, huligaanitsemist, solvanguid jne. Ma viitasin sellele, et esivanemate ajast saadik on elu saarel palju muutunud – jõhkramaks, valelikumaks …
Ja kus siis ilmus kolleegilt samas lehes looke, et artikli autor näeb kõike mustades värvides. Taunides kurjust, ebatõde, tundsin: mu kolleegist on mulle saanud äkki vaenlane.»
Ma püüdsin põhjust leida. Ja leidsingi: kõlvatu loo autor on lihtsalt õnnetu isikliku eluga, ja veel kademeelne. Ning ma laususin samad sõnad: «Jumal, aita vaenlastel leida teed!»
Globaalselt võttes: vaen on maailmas riikide, rahvaste vahel aastakümnetega suurenenud. Kui palju sõdu, missuguse haarde on võtnud terrorism! Aga see kõik algab igast üksikust inimesest, igast üksikust vaenlasest. Ikka enam nad koonduvad, ikka enam on nad hüljanud selle, mis on püha. Nad mürgitavad elu surmadega! Jumal, kus sa oled?
Muinasjutus räägitakse kolmest teest, millest meil igaühel tuleb valida see õige. Kes valib tee vasakule, kes otse, kes paremale. Kas suund on tähtis? Jah, ja siis, kui oled sel teel leidnud oma õnne. Vaenlane on aga hoopiski teetu inimene. Ta ei näe elus eesmärki, ei mõista headust, sest just ka tema kurjusele tasutakse tihtipeale vastukurjusega.
Mõelgem: kas tasub kurjusele vastata kurjusega? See suurendab elu negatiivsust. Aga positiivsuse poole jõuab nii, kui anda abivajajale käsi. Elu kurvilistel teedel aitab see vaenlaselgi püsida. Aidakem siis üksteisel teed leida mitte vihkamises, vaid abivalmiduses! See on nõnda Jumalast seatud.
Jumal, sa ju oled olemas!
Enda Naaber

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)