Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Julia Laffranque: Katharina Lutheri roll oli mulle suureks väljakutseks

21.03.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Pärast näidendit Lutherist, mis ühendas kolm põlvkonda: lavastaja Maimu Berg ning Katharina osatäitjana Julia Laffranque koos poegade Oscar Helmuti ja Tobias Louisiga. Erakogu

Euroopa Inimõiguste Kohtus kohtunikuna töötav ja agaralt harrastusnäitlemisega tegelev Eesti tippjurist Julia Laffranque tunnistab Eesti Kirikule, et reformatsiooni ja Lutheri teema on talle südamelähedane – hoolimata sellest, kas ollakse usklik või mitte, toetuvad eestlaste tõekspidamised eelkõige luterlikele väärtustele.

Palun tutvusta lühidalt oma kohtunikutööd eemal Eestist.
Minu töö Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuniku ja II sektsiooni asepresidendina on pingeline ja vastutusrikas. Euroopa Inimõiguste Kohut on võrreldud Euroopa südametunnistusega. Siia saavad pöörduda üle 800 miljoni Euroopa elaniku, ka väljastpoolt Euroopa Liitu.
Lisaks Eesti asjadele olen intensiivselt tegelenud Venemaa ja Türgi vastu esitatud kaebustega, aga muidugi ka kõikide teiste riikide probleemidega. Praegu on meil menetluses üle 50 000 kaebuse.

Mis paneb sind leidma aega pingelise kutsetöö kõrvalt harrastusteatris kaasa löömiseks?
Et leida tasakaalu. Kohe kui Strasbourgi kolisin, sain siinse Euroopa Nõukogu ingliskeelses harrastusteatris Tagora Jelena Popova rolli Anton Tšehhovi / Brian Frieli „Karus“. Sõitsime selle etendusega ka ingliskeelsete harrastusteatrite festivalile FEATS Šveitsi Genfi, kus saime isegi auhinna. Festivalil esinesin ka 2013. aastal Hollandis Haagis, lausa kuningliku teatri laval, kus minu osatäitmine Irene Adlerina Ri­chard Thayeri näidendis „Watson in Winter“ leidis äramärkimist. Tagora teatriga olen mänginud keskeltläbi ühes näidendis aastas, aga vahel ka rohkemates tükkides.

Lisaks Tagora teatrile lööd kaasa vist mujalgi?
2015. aastal asutasin Euroopa Inimõiguste Kohtus teatriklubi, mis sai nimeks „Court in the Act“. Oleme andnud juba viis suuremat etendust. Meie nišiks on teatri ja inimõiguste ühendamine, kõik etendused on seotud kas juura, kohtu või inimõigustega. Siiamaani on läinud alati täissaalile. Mängime kohtumaja väikeses saalis (suures saalis toimuvad istungid). Kord panin isegi meie kohtu itaallasest presidendi itaalia keeles Hamleti monoloogi lugema, ise lugesin eesti keeles. Kokku esitati seda 16 keeles. Mitmed esinejad olid kohtu töötajad ja kohtunikud, kes olid tänulikud, et said igapäevasest rutiinist korraks välja.

Mida näitlemine hobina annab?
Ühelt poolt see lõõgastab, teisalt aga nõuab täpsust. Mitte ainult teksti õppimiseks, aga selleks muidugi ka. Minu abikaasa, kes ise teatriga ei tegele, muigab, et noh, vähemalt polevat mul karta vanaduses dementsust, kuna treenin pidevalt mälu. Kuid pühendumist vajab ka rolli sisse elamine. Tekst tuleb siis iseenesest, kui rollitunnetus on tekkinud ja liikumised paigas.
Teatril on teatud teraapilised võimed nii vaatajatele kui ka näitlejatele. Naljatan ikka, et kui kohtus jääb otsusega rahule vaid 50% osalejaist, st võitja pool, siis teatris on mul võimalus rõõmu valmistada suuremale osale kui vaid poolele publikust. Samas on hea, kui tekst paneb kaasa mõtlema ja tükki pärast selle lõppu edasi seedima.

Millist ajalist panust näitlejaharrastus nõuab?
Tavaliselt käime koos üks kuni kaks korda nädalas, aga enne esietendust on graafik väga tihe ja proovid toimuvad ka nädalavahetustel. Õnneks jääb proovisaal mul just kohtumaja ja kodutee vahele ning sageli võtan proovi kaasa ka pojad, kes juba ongi teatripisikuga nakatunud.
Ühte näidendit mängime ca viis korda, ingliskeelset publikut lihtsalt enamaks ei jätku ja ega ise ei jaksaks ka. 2016. aastal lõin lisaks Tagorale kaasa Alsace’i ameeriklaste teatritrupi etenduses „Duck“, mängides koos eri generatsiooni esindajatega, mis oli vahva ja uudne kogemus.

Mis ajast ja millised on sinu esimesed näitlejakogemused?
Teatrit olen teinud lapsest saadik, tegelikult olin esimest korda laval juba kolmeaastasena ja kuuesena laulsin Pöial-Liisit lasteringis. Näitlejadebüüdina arvestan siiski seda, kui kaheksa-aastaselt Tallinna Laste ja Koolinoorte Teatris Maret Oomeri juhendamisel kaasa lõin. Näitlesin kuni keskkooli lõpuni, vahepeal ka vahetus­õpilasena USAs. Siis tuli pikem paus, juuraõpingud, doktoriõpingud, töö justiitsministeeriumi asekantslerina, kuni 2007. aastal juba Tartus riigikohtunikuna ja hiljem ka professorina töötades taas avastasin harrastusteatri ja olin sellest ajast kuni Prantsusmaale tööle asumiseni Vilde teatri näitleja.

Millist rolli hindad kõige õnnestunumaks?
Õnnestunumateks rollideks loen ise Mina osa täitmist Maimu Bergi „Euroopasse! Euroopasse!“ Raivo Adlase lavastuses 2010. aastal Vilde teatris ja Honeyt Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfe’i“ Martyn Symonsi lavastuses 2016. aastal Tagora teatris. Aga muidugi on kõik teised rollid ka olnud väga põnevad ja ma olen neisse alati sügavalt sisse elanud. Siia lisandub kindlasti ka Katharina Lutheri roll, mida üks vaataja pidas just minu parimaks osatäitmiseks.

Aga lisaks näitlemisele ja teatriklubi loomisele oled tegev ka lavastajana?
Jah, alates 2013. aastast olen tõesti lavastanud Strasbourgi Eesti Koolis. Lastega on proovi teha päris keeruline, aga vahva ka. Lastenäidendeid, eriti selliseid, mis sobiks vähemalt kakskeelsetele lastele (aga meie laste hulgas on ka kolme koduse keelega lapsi, kelle ema keel on nt eesti, isa keel mõni muu ja vanemate omavaheline suhtluskeel veel kolmas keel), on tegelikult vähe ja mul on hea meel, et mu ema on meie ideedega kaasa tulnud ja meid nii hästi aidanud.

Kuidas on sujunud koostöö kirjanikust ema Maimu Bergiga?
Koostöö emaga on olnud äärmiselt viljakas ja südamlik. Üldiselt mina tema teksti ei puutu ja tema ei sekku minu lavastamistöösse, aga kui mingeid muudatusi on vaja teha, siis kooskõlastame vastastikku.
Loodan, et ta saab oma lastenäidendid panna kokku raamatuks ja need siis ka Eestis avaldada, siiani oleme nautinud kõikide nende näidendite esmaesitamise õigust.
Maimu Bergil on väga hea oskus kirjutada lühidalt ja löövalt, selliselt, et tekst sobiks lastele ette kandmiseks, aga samal ajal paeluks ka täiskasvanuid ega kaotaks oma sügavat sisu. Näiteks leidis ta Martin Lutheri teemat uurides ühe Lutheri enda ütluse, mis lastele väga meeldis, ja põimis selle stseeni, kus Martin räägib oma sõpradele, kuidas abtiss hiiri kardab ja siis juba Lu­theri enda sõnadega arutleb: „Ka hiir on jumalik olend: endasuguse kohta on tal väga kena kuju, sellised kenad jalad ja õrn karvkate, nii et ilmselgelt on ta Jumala käe läbi kindla plaaniga loodud.“

Seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga tõid Strasbourgi Eesti Koolis lavale temaatilise näidendi. Kuidas sündis idee?
Martin Lutheri teema on mulle väga südamelähedane. Hoolimata sellest, kas ollakse usklikud või mitte, on olemas teatud eetilised tõekspidamised ja väärtused, mis paljuski toetuvad meie kontekstis luterlikele väärtustele.
Juba aasta tagasi, kui tähistasime Shakespeare’i 400. surma-aastapäeva Maimu Bergi näidendiga „Lugu Romeost ja Juliast, kes käivad ühes koolis“, mõtlesin, et ka järgmisel aastal tuleks näidendiga tähistada mingit maailmas olulist teemat.

Kui keeruline oli Katharina Lutheriks kehastuda?
Katharina roll oli suur väljakutse. Kuna ma ise ka lavastasin, siis oli vastutus kahekordne. Katharina Luther, neiuna von Bora, oli tugev isiksus, naine, kellele kuulub minu igakülgne lugupidamine. Arvan, et kuna Katharina oli oma ajast ees, mistõttu kõik teda ei mõistnud, siis ta oleks tänapäeva hästi sobinud ja siin ka hakkama saanud. Samuti oleks ta ehk aidanud paremini alal hoida neid eetilisi väärtusi, mille puudumise ohtu ajuti tajun. Lõppkokkuvõttes ei olnudki kuigi raske end Katharinaga samastada ja pigem oli raske rollist välja elada nagu ikka, kui osatäitmist tõsiselt võtad.

Kuidas läks lavastajana näidendi lavale toomine?
On hea meel, et Strasbourgi Eesti Kooli õpilased ja nende vanemad tulid näidendi teemaga kenasti kaasa. Lisaks intensiivsetele proovidele andsin igal nädalal lastele ka kodutöid, mis olid seotud nii teatri kui ka religiooniga. Näiteks tuli valida analüüsimiseks üks kümnest käsust, samuti kirjeldada muljeid pühakoja külastamisest. Iga osatäitja pidi rolli nii sisse elama, et oleks võimeline vastama küsimustele, mis puudutasid tema iseloomu ja elu.
Tegin näitlejatele slaidi-show Lutheri ja tema naise tööst ning elust, lugesime juurde kirjandust ja vaatasime filme. Ka kavalehe koostasin teadlikult põhjaliku ja hariva, lisades peale laulusõnade ka Martin Lutheri tuntumaid tsitaate. Neid kleepisime ka ajutiselt saali seinale.

Lisaks Katharinale tõite lavale ka Martini?
Meie etenduses oli laval isegi kaks Martinit ja kolm Katharinat: lapsena, neiuna ja siis mina juba Martin Lutheri lesena, kes jutustas kogu aeg tagasi vaadates oma elu.
Lastele väga meeldis, kuidas Katharina neiuna kloostrist tühjas veinivaadis põgenes. Selle elevust valmistanud stseeni puhul pigistasime ka silma kinni ajastutruu muusika osas ja laulsime „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene, vaba laps“. Kõik teised muusikapalad valisin Lutheri ajast ja peamiselt tema enda loomingust („Su poole, Issand, südamest“, „Üks kindel linn ja varjupaik“, „Nüüd, ristirahvas, laula sa“, „Nüüd ole, Jeesus, kiidetud“) ja näidendi alguses, mis käsitles aega enne reformatsiooni, kõlasid ka katoliiklikud helid.

Kuidas publik võttis näidendi vastu?
Publik vaatas hiirvaikuses ja võttis näidendi väga soojalt vastu. Meie ühine risk Maimuga pakkuda publikule midagi enamat kui lihtsalt lastenäidend, tasus end ära. Ma ei teinud näitlejatele mingeid hinnaalandusi, proovisime ikka juba „suurte võtteid“ ka. Tuleb välja, et rahvas vajabki praegusel ajal midagi sügavamat kui lihtsalt pealiskaudne massikultuur. Nagu ütles Martin Luther: „Usk pole kuskil tugevam ja ülevam kui seal, kus pettus ja ebaõiglus on kõige suurem.“
Nii mõnelgi vaatajal tulid näidendit jälgides pisarad silma, eriti siis, kui Käthe kloostrisse viidi, kui ta Lutheriga abiellus ja kui Martin suri ning lapsed õunapuid istutasid.

Nii et Lutheri õunapuu motiiv oli näidendisse kaasatud?
Maimu Berg põimis näidendisse osavalt Lu­theri õunapuu istutamise idee. Et olin suvel poegadega istutanud õunapuu meie suvekodu aeda Saaremaale, järgides seega reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamise üleskutset Eestis, oli meie perel juba varakult teemasse sissejuhatus tehtud. Mõlemad pojad, Oscar Helmut ja Tobias Louis, tegid ka näidendis aktiivselt kaasa.
Kuna etenduse ajaks oli kätte jõudnud jõuluaeg, siis lisasime õunapuule ka kuuse loo ja ma jutustasin lõpetuseks publikule laste abiga legendi Martin Lutherist kui jõulukuuse traditsiooni loojast ning me laulsime publikuga koos laulu „Ma tulen taevast ülevalt“.

Kes on teie publik?
Paraku on meie eestlaskond ja seega ka publik siin Strasbourgis suhteliselt piiratud ca 40 inimese ringis. Peamiselt diplomaadid ja Euroopa Nõukogu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu struktuurides töötajad, ka mõned prantslastest Eesti fännid. Publik teab väga hästi, kui väheste vahenditega me pingutame, ja oskab seda hinnata. Kõik tuleb ise teha: dekoratsioonid, kostüümid. Enda kostüümi laenasin Tagora teatrist, laste kostüüme tellisime Saksamaalt.
Samas on ootused igal aastal järjest suuremad, sest aasta-aastalt paraneb laste keele- ja väljendusoskus ning näidendidki muutuvad keerulisemaks.

Kas on lootust, et jõuate etendusega ka Eestisse?
Hea meelega etendaks näidendit Eestis, see oleks väga tore ja lastele kindlasti vajalik kogemus ning loodetavasti ka Eesti publikule huvipakkuv, kuid paraku sõltub see suvepuhkuse plaanidest. Muud aega poleks võimalik leida, et kõik need väliseesti lapsed korraga Eestisse saada. Kui peaks täituma plaan anda välja Maimu Bergi kirjutatud lastenäidendite kogumik, siis on võimalik ka juba teistel seda tükki lavastada või minul endal uuesti, kui jälle tagasi Eestisse elama tulen.

Milline koht on religioonil üldse sinu elus?
Religioonil on olnud minu elus väga oluline roll. Vaatamata riigikorrale peeti meie peres alati jõule ja tähistati ülestõusmispühi. Minu Saaremaa vanaema isa oli üks väheseid oma küla mehi, kes ei läinud üle õigeusku, vaid jäi luterlaseks.
Kui käisin väikese tüdrukuna vanaemaga surnuaiapühadel, jutlustasin seal kuuldut edasi oma väikeses Sireli surnuaias, kuhu olin matnud suvekodu ümbruses hukka saanud linnud ja väiksemad loomad. Vanaemaga käisin ka tema ja ta õdede kuldleeris ja kirjutasin selleks sündmuseks sobivaid luuletusi, mida pärast jumalateenistust ette loeti. Kui 14aastaselt avastasin, et ma polegi ristitud, saatsin Mustjala kiriku õpetajale kirja palvega mind ristida. Mustjala kirikus käisin hiljem ka leeris ning olen seal laulatatud. Minu Tartus sündinud pojad ristiti sealses Jaani kirikus.

Kuidas tähistas teie kandi eestlaskond Eesti Vabariigi 100. aastapäeva?
Esimese avalöögi andsime juba 8. veebruaril Euroopa Inimõiguste Kohtu väikeses saalis, kus tõime lavale Maimu Bergi näidendi „Vanaisa/Grandfather“ inglise keeles. See oli pühendatud Eesti 100. sünnipäevale ja sai ka üheks osaks ametlikust ürituste sarjast.
Näidend jutustab ühe perekonna loo abil Eesti ajalugu ja põhineb minu vanaisa Helmut Sepingu päevikutel, mida ta pidas Eesti ajal, sõja ajal ning veidi pärast sõda. Näidendi tõlkis inglise keelde Siiri Aulik, toimetas Martin Weston ja lavastas David Adamson. Mängisid peamiselt brittidest, aga ka ameeriklasest, iirlasest, poolatarist näitlejad ja mina eestlasena. Publiku hulgas oli nii Euroopa Parlamendi saadikuid, Euroopa Inimõiguste Kohtu juhtkond, kohtunikud ja töötajad, Euroopa Nõukogu juurde akrediteeritud diplomaadid, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu ombudsmani ametnikud, samuti Strasbourgi linna­ametnikud, rahvusvahelise lütseumi õpetajad ja muidugi ka eesti kogukond Strasbourgis.

Kuidas näidend vastu võeti?
Näidend võeti erakordselt soojalt vastu ja oli hea meel, et selle abil sai paljudele Eesti minevik, saatus ja olevik lähedasemaks. Peamiselt just lääneeurooplastele, sest idaeurooplased tunnevad meie eluolu paremini ja pigem samastusid sellega. Teater on erakordselt heaks meediumiks, kuidas vähem kui tunniga meeldejäävalt tutvustada tavaliste tegelaste abil oma riigi lugu. Järgmisena on mul kavas näidata ka Euroopa Inimõiguste Kohtu filmiklubis Eesti filme, mille ühekordse näitamise loa kõik produtsendid meile lahkelt tasuta ka andsid.

Seega on teatri teema ka Eesti sünnipäeva tähistamisel sinu jaoks kesksel kohal?
Plaanin lavastada veel Maimu Bergi näidendi Eesti 100. sünnipäeva tähistamiseks, mis on mõeldud Strasbourgi Eesti Kooli lastele. Samuti mõtlen Eestis selle aasta sügisel 35. Eesti õigusteadlaste päevadel esitada lühinäidendi Eesti õigusajalugu 100 teemal.
Kuid praegu hõivab täielikult minu aja 1. märtsil 2018 sündinud kolmas poeg Léo Lennart, kes on peaaegu täpselt 100 aastat Eestist noorem!
Loodan, et Eestile ja tema kirikutele on antud veel pikk eluiga. Et püsiks vaba inimene vabas riigis. Et meie lastel ei tuleks läbi teha sõjakoledusi nagu nende esivanematel ning et me saaksime uhkusega tähistada Eesti tulevasi juubeleid.
Liina Raudvassar

Julia Laffranque
Sündinud 25. juulil 1974
Eesti jurist, õigusteadlane (doctor iuris)
Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja II sektsiooni asepresident
Maimu Bergi ja Vaino Vahingu tütar
Abielus jurist Rodolphe Laffranque’iga, kaksikud pojad Oscar Helmut ja Tobias Louis ning äsja sündinud Léo Lennart
Avaldanud teadusartikleid eesti, inglise, saksa ja prantsuse keeles
Korporatsiooni Filiae Patriae vilistlane
Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler ja aasta eurooplane 2013
Aktiivne harrastusnäitleja ja -lavastaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)