Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Julge kirik

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Ei ole palju aega möödunud sellest, kui avaldati 2021. aastal toimunud rahvaloenduse andmed, mis puudutasid muu hulgas ka usulist kuuluvust. Küllap on enamik meie kirikust nende andmetega tuttav. Ma ei hakka neid sõna-sõnalt tsiteerima, kuid kokkuvõttes on EELK liikmeskond kahanev ja vananev. See on tekitanud muremõtteid paljudes meie kiriku ustavates töötegijates ja liikmetes, ilmselt annavad rahvaloenduse tulemused reaalselt tunda ka paljude koguduste elus. 

Olen kuulnud mõtet, et rahvaloendust arvesse võttes on EELK-l sisuliselt kaks eri teed, mida mööda edasi minna. Üks tee on jääda senise juurde ja muutuda lõpuks väheste valitud liikmete klubiks. Teine tee on üritada kõigest väest kõnetada laiemat osa rahvastikust ja nõnda võita ilmalikustunud ühiskonda ja eriti noori enda poole. Minu arvates ei peaks me otseselt valima kumbagi teed. Kirikule pole tema Issand selliseid variante andnud.

Nendest kahest variandist kumab läbi mõtteviis, justkui oleks kirik umbes samasugune organisatsioon, nagu seda on erakond, poliitiline ühendus, kultuuriselts vms. Kõigile eelnimetatuile on ühine see, et nende tegevus põhineb avalikul huvil. Erakond on edukas ainult siis, kui ta on populaarne, kui tal õnnestub võita valijate toetus vähemalt valimisperioodi ajaks. Selts on edukas, kui tal on palju tegevusi ja liikmeid, sest vastasel juhul ei tasu tema tegevus ära. 

Kirik ei ole samasugune. Kirik ei pea tegema arvamusküsitlusi laiema ühiskonna seas, et teada saada, mida temalt oodatakse. Sellised küsitlused saavad olla ainult huvitavaks informatsiooniks, laiemalt ei midagi muud. Kirik ei tee oma otsuseid, sest 55% Eesti laiemast ühiskonnast, kes enamuses pole kiriku liikmed, arvavad, et kirik peaks tegema seda, ja ülejäänud 45%, et teist. 

Mulle on alati tundunud kummaline näiteks väide, et kui kirik tegeleks rohkem kliimaküsimustega, vähemuste õigustega jne, siis oleks kirikus rohkem noori, sest 65% noortele on need olulised küsimused. Aga ülejäänud 35%? Kas kirik neid ei peakski kõnetama? Kõigest sellest kumab läbi soov rakendada kirik mingi poliitilise ideoloogia vankri ette. See on oht, mis on kirikut saatnud läbi ajaloo. 

Teisalt võiksime mõelda, et kirik võiks siis olla mingi väga suur ühendus, mis mahutab enda alla kõik erinevad ootused. Kõik teemad, millel on vähegi kandepinda ühiskonnas, leiavad kajastamist. Nii on eri kogudused, näiteks pereväärtuste kogudus, naisõiguslaste kogudus, traditsioonide hoidmise kogudus jne. Vali, milline endale sobib. 

Sellist kirikut võiks võrrelda arvamusfestivaliga, mis Eestis igal aastal toimub. Inimesed tulevad kokku, arvavad midagi, arutlevad ja lähevad laiali, endal on hea tunne. Olen kindel, et arvamusfestival on oluline üritus, aga kas kirik peaks olema selline?

Kui kirikut üldse võrrelda mingi ühiskondliku institutsiooni või organisatsiooniga, siis ainuke, mis minu jaoks vähegi kannatab võrdlust, on haigla. Sest kirik on oma loomu poolest hingehaigla, kus jumalik arst Kristus ravib haigeid patuseid. Kas nüüd haigla peab muretsema, et inimesed enam ei tule ravile? Jah, ta muretseb, aga ainult sellepärast, et inimesed surevad oma haigustesse. Haigla ei kaota otseselt midagi, inimesed, kes jäävad ravist ilma, kaotavad. 

Kas haigla peaks sundima inimesi ravile või tegema reklaami ravi tarbeks? Ma ei usu. Kui keegi ikka ei taha ravi, siis teda vägisi aidata ei saa. Ei ole ka mõtet raisata aega reklaami jaoks, et meelitada inimesi ravile. Pole näiteks mõtet reklaamida, et küll on haiglas kenad kohvimasinad. Haigla peaeesmärk on ikkagi ravi, kohvimasin on sekundaarne lisa. 

Kui aga inimene reklaami peale tuleb kohvimasinat vaatama, siis ta joob kohvi ära ning läheb minema. Ravile ta ei jää. Pigem tuleb tegeleda nendega, kes on tulnud ravile, olgu neid nii vähe või palju kui tahes. Samal ajal on haigla avalik asutus, kes ei varja oma eesmärki ja annab teada, et need, kes igatsevad ravi, seda ka saavad. Aga tema tegevuse eesmärk ja olemus ei sõltu avaliku arvamuse muutuvast suvast. 

Kiriku õpetust ja praktikat kujundavad tema oma liikmed, kaaludes igat muutust Jumala sõna valgel. Ehk siis pühakirja, traditsiooni, oikumeeniliste arengute, teiste kristlaste kogemuste ja muu sellise abil. Kiriku põhimissioon, evangeelium Jeesusest Kristusest, ei ole muutuv suurus. Meie ei kritiseeri evangeeliumi, vaid evangeelium kritiseerib meid. Meie ei muuda evangeeliumi, evangeelium muudab meid. 

See, miks evangeelium ei kõneta, ei sõltu alati meist. Me ehk kipume oma võimeid ülehindama. Ajad on erinevad. Prohvet Eelija kurtis Jumalale ühel hetkel, et ainult tema üksi ongi alles jäänud (1Kn 19:10). Kas Eelija polnud hea kõnemees? Küllap oli. Meie Issanda Jeesuse elus oli hetk, kus rahvahulk ütles, et tema sõnad on karmid, kes võib neid vastu võtta (Jh 6:60–66). Kas Jeesus polnud Jumala Poeg? Ometi läks rahvas laiali ja paigale jäi ainult 12. Kas me tahame olla paremad oma Issandast? 

Ka meie peame need ajad üle elama. Aga olgu ajad millised tahes, Jumala sõna on kiriku ainus varandus, mida tal on jagada. Ainukene asi, mida mujalt ei saa. Meie ülesanne on kuulutada patusele inimkonnale Kristust, kes päästab. Me ei pea mitte muutuma suletud klubiks, kes oma tegevust ja sõnumit varjab kitsa ringi jaoks, ega jooksma avaliku arvamuse ja moevoolude tuultes. Me peame olema julged ja teadma, et kirik püsib kaljul, mis ei nihku paigast, olgu tormid ja tuuled millised tahes.

Olge julged: mina olen maailma ära võitnud. (Jh 16:33).

 

 

 

 

Robert Bunder,

vaimulik