Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Juhus andis tõuke kogu eluks

14.06.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Olev Kents vaimustub jätkuvalt orelitest ning need suudavad teda ikka ja jälle üllatada. Erakogu

Olev Kents sai 23. mail 60 ja 27. mail võttis ta juubelikongressil peapiiskopilt vastu EELK Teeneteristi III järgu ordeni.

Olev Kentsi teab ilmselt igaüks, kes orelite vastu vähegi huvi on tundnud. Nüüdseks soliidsesse ikka jõudnud mees on oreleid hooldanud, parandanud ja ehitanud kokku 30 aastat. Sellele lisandub õpipoisiaeg. Olev on meenutanud, et tema esimene kokkupuude oreliga oli 1974. aastal, kui pidi ootamatult kokku panema ühe lahtimonteeritud pilli.

Piirid paigas
Kui küsin, kuidas sai 17aastane poiss oreli kokku panna, vastab Olev, et pill oli väga korralikult lahti võetud ja imekombel kokkupanek õnnestus. Huvi orelite vastu oli sündinud. Nüüd naerab ta, et orelitega tegelemiseks peab olema parasjagu hull, aga tema on veel hullem, muidu oleks ta selle tegevuse juba lõpetanud. Noori mehi on Olevil töövarjuks käinud, aga nad ei ole pidama jäänud. Tööd on palju, aga tulu vähe, on Olevi kommentaar. Olevi püsimatu iseloomuga aga töö sobib, sest iga päev toob uusi väljakutseid.
Olev tunnistab, et vahel on ta tööst tüdinenud – pole ju kerge sageli kodunt ära olla. Aga orelite kallal nokitsemine on tal veres ja ta on sellise tööstiiliga harjunud. Kui lapsed väikesed olid, oli raskem. Aga kui elus on piirid paigas, on kõik hästi. Selgituseks lisab ta, et teenis sõjaväe ajal Komis vangivalvurina, siis sai õnneks autojuhiks ja garaaži kütjaks, kuigi magas samas liivahunnikul. Allapoole seda piiri ei luba või ei lase Olev elul langeda. Nii et praegu millegi üle nuriseda oleks patt.

Näitlejat ei saanud
Enne, kui Olev sõjaväkke võeti, käis ta, ise pisut ebakindel, estraadistuudios katsetel, aga sissesaamine andis teadmise, et edaspidi tal muusikakooli katsetel laulmisega probleeme ei teki. Nii astus ta pärast sõjaväeteenistust Tartusse Elleri-nimelisse muusikakooli, et suurt pilli paremini tundma õppida. Temast sai klassikalise laulu õpilane. Lõpetamise järel viis suunamine ta Vihulasse kultuurimajja. Talvel juhatas ta koori ja tegi bändi, suvel aga oli vaba ja võis orelitele pühenduda. Ta käis Hardo Kriisa orelihoolduse kursustel ja meister kutsus ta enda juurde tööle.
„Igasuguseid asju on ette tulnud. Kobina peale on kõik hästi läinud. Olen hoitud olnud,“ ütleb Olev, kes 1990. aastast on töötanud Soomes Urkurakentamo Martti Porthan Oy-s. Firma on Soomes praegu omal alal tugevaim. Eelmisel aastal oligi Olev rohkem Soomes kui Eestis, restaureerides Kokkolas eesti meistri Gustav Normanni orelit.
Orel on olnud Olevi elus nii oluline, et muusikakooli päevil Tartus abielludes tuli laulatus pidada Põltsamaal, sest seal oli töökorras pill. Elades Tapal, on ta seal leeritatud 1981, ent vanavanemate mälestust kalliks pidades on ta Ambla koguduse liige.

Üllatusi täis
Kui Olevile helistasin, oli ta parasjagu tööl Paistus, kus oli kaks päeva rõdult oreli osi alla tõstnud. Kui järg oli jõudnud lõõtsa kätte, tuli üllatus. Lõõtsa orelist välja tõstma hakates selgus, et see oli oodatust kaks korda raskem ehk umbes 800 kilo. Niisuguste konti murdvate toimingute puhul võetakse appi väikesed tõstukid ja nii tuli Paistuski kolme mehe ja tehnikaga imet teha.
1997. aastal oma töökoja asutanud Olevil on praegu lisaks Paistu orelile töös Nõmme kiriku orel, mis on lahti võetud, ja algusjärgus on vanima oreli restaureerimine Kihelkonnal.
Raske on kokku arvata, kui paljude orelite kallal on tulnud tal aja jooksul tööd teha. Pärast tagurpidi arvepidamist leiab Olev, et 10–15 orelit on Eestis temast puutumata. Umbes sama palju kui Eestis ehk 140–150 orelit on Olev restaureerinud, remontinud või hooldanud Soomes. Aastas tegeleb ta 30–50 oreliga, selle aasta viie kuuga on see arv 20. Tööde maht orelite juures on muidugi väga erinev. Päris uusi oreleid on Olev Kents ehitanud neli.
Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)