Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Juhtimine ja valitsemine on teiste teenimine

11.02.2015 | | Rubriik: Jutlus

Jüngrid olid minemas teel üles Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees, ja nad olid ehmunud, aga kaasaminejad kartsid. Ja võttes need kaksteist taas endaga, hakkas Jeesus neile rääkima, mis teda ees ootab: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.» Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: «Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume!» Jeesus küsis: «Mida te tahate, et ma teile teeksin?» Nemad ütlesid talle: «Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!» Jeesus ütles neile: «Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?» Nemad ütlesid talle: «Võime küll!» Jeesus aga ütles neile: «Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.»
Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale. Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: «Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!»
(Mk 10:32–45)

Olen kuulnud oma vanaisast, et kui ta tuli hobusega kodu poole ja väljas oli juba pimedaks läinud, siis hakanud vanaisa eemal värava juures laulma, et vanaema kuuleks varakult tuttavat häält ega ehmataks, kui ta uksele koputab.
Midagi sarnast on ka tänase teksti algusosas: Jeesus on suundumas oma jüngrite ja saatjatega Jeruusalemma poole ja valmistab neid varakult ette saabuvateks sündmusteks. Nendeni olid ulatunud kuuldused, et midagi head Jeesusel Jeruusalemmas oodata ei ole. Jh 11:16 ütleb Toomas kaasjüngritele: «Lähme meiegi, et temaga koos surra!»
Ja sellele hirmunud seltskonnale selgitab Jeesus juba kolmandat korda, mis on teda ees ootamas: kuidas ta kinni võetakse, piinatakse ja hukatakse ning et ta kolme päeva pärast üles tõuseb. Elus on ju ikka nii, et mida rohkem on meil olemas õiget infot eesolevate sündmuste kohta, seda paremini on ka võimalik ennast selleks ette valmistada. Teisalt on sageli nõnda, et meie mõistus ei taha kuidagi raskete sõnumitega leppida. Kriisiolukordades läbitakse enamasti neli etappi: eitamine, süüdlase otsimine, olukorraga leppimine ja siis uues olukorras jätkamine.
Kui Jeesus esimest korda oma kannatusest ja surmast kõneleb, siis hakkab Peetrus koguni Jeesust noomima (Mk 8:31–33). Isegi veel Jeesuse kolmandal kõnelemisel ei taha jüngrid sellega leppida – miks peaks meie hea ja kuulus õpetaja surema? See pole võimalik. Võtku parem võim enda kätte ja löögu Jeruusalemmas kord majja!
Paari nädala pärast on riigikogu järgmise koosseisu valimised. Mitmed kandidaadid lubavad paremat elu, kui vaid nemad võimule pääseksid. Kui palju on valimiskampaaniates siirast hoolt ja muret rahva pärast ja kui palju on seal peidus omakasu ja võimuiha?
Tänase kirjakoha järg tabab just täpselt võimulepürgimisega seonduvat. Kui jüngrite enamus on pärit lihtrahva hulgast, siis vennad Johannes ja Jaakobus on jõukamast perest. Võimalik, et Johannes ja Jaakobus on ka parema hariduse saanud. Igatahes püüavad nad nii-öelda tagatubade varianti kasutada, et endale paremat poliitilist positsiooni saavutada. Samas on näha, et nad häbenevad oma soovi ega taha sellest otse rääkida. Johannese ja Jaakobuse pöördumine Jeesuse poole meenutab koolipoisi käitumist, kes küsib isalt, kas too oskab oma allkirja ka kinnisilmi kirjutada. Ja kui isa küsib, kuhu ta peaks allkirja andma, vastab poeg, et isa allkirja on vaja koolipäevikusse.
Jeesus ei anna katteta lubadusi. Ta küsib: «Mida te tahate?» Kas meie teame ja julgeme välja öelda, mida me tegelikult tahame? Kas meile meeldiks rohkem, et meie soovid jääksid teiste eest varjatuks, või tunneme vahel järele mõeldes piinlikkust mõne soovi pärast?
Juhtimine ja valitsemine pole sugugi kerged ametid. Kes tahavad teha seda südamest, need mõistavad, et esikohal pole mitte au ja uhkus, vaid teiste teenimine. On ju teenija kreeka keeles diakon ja ladina keeles minister.
Saagem ministriteks Jeesuse õpetuse kohaselt.
Reinsoo,_Rene.5.2007

 

 

 

 

Rene Reinsoo,
Kihelkonna koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)