Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Juhan Rumm: kogudusse panustada on võimalus ja kutse

17.06.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Väike-Maarja koguduse pastoraadi detsembris valminud saalis on (vasakult) palvejuht Milvi Selberg, diakon Juhan Rumm ja maja perenaine Anu Mets. Sel päeval tehti pastoraadi aeda uus peenar. Kätlin Liimets.

Kirjutamisretke Virumaale planeerides saan praost Tauno Toompuult vihje, et Väike-Maarja koguduses on viimasel aastal hulk toredaid asju juhtunud. Vihje osutub sisukaks.

Väike-Maarja valla kodulehelt loen, et tegemist on vaimu ja väega tegutseva paikkonnaga, ollakse tegusad ja hoolivad. Levinud ristiusuvaba ilmavaadet silmas pidades kõlab see lause ilmselt kirjutaja poolt tahtmatult väga kristlikult ja ehitab hinges üles toreda ootuse eelseisvast kogemusest.

Valla suurimasse asulasse ehk 1566 elanikuga Väike-Maar­jasse sisse sõites püüab maantee ääres pilku Eesti Vabariik 100 raames avatud siitmailt pärit rahvusliku suurkuju Georg Lurichi monument. Kui keskväljakul trooniva kümmet keelt, kõnekunsti, klaverimängu ja loomulikult maadlust vallanud mehe skulptuur orientiiriks seada, siis on teeots 14. sajandil neitsi Maarja auks ehitatud sihvaka torniga kindluskiriku juurde leitud. Statistika kõneleb, et kogudus on pisike – viimasel kolmel aastal on annetajaliikmeid 18–23.

Remonditud ruumid

Suurimaks muutuseks viimasel aastal on kahtlemata see, et 7. juulist 2018 jutlustajana kogudust teeninud Juhan Rumm (78) ordineeriti mullu 23. märtsil diakoniks ja kogudusel, kus Rummu alustades käis koos 2–4 inimest, on tekkinud tugev kümneliikmeline tuumik. Vaim ja vägi on looma hakanud.

Kiriku vastas asuva pastoraadi aias toimetavad naised. Päev on päikesepaisteline ja äraütlemata ilus, kui siseneme hoone detsembris valminud suurde saali, kus äsja lõppes osadustund. Seitsmekesi keskenduti Püha Vaimu teemale, loeti pühakirja ja palvetati.

Teeme ruumides väikese ringkäigu. „Kui alustasin, ei olnud hoone seisukord hea, vaimuliku korter oli aastaid kütmata. Tegime remondi: parandasime ahju, veevarustuse, köögi, WC, kanalisatsiooni, kahest ruumist saali. Eelarve oli 12 620 eurot, millest kogudus kattis 25%, ülejäänu tarbeks oli sihtotstarbeline annetus,“ kõneleb pensionil olev ehitusinsener, praegune diakon Rumm hoogsalt kõike näidates.

Lisaks on talvekirik ja kantselei, milles pilku köidavad hoiule paigutatud rahvapillid. Käsi libiseb tahtmatult üle kandlekeelte ja hinge paitava heli saatel kuulen, et siin käib koguduseliikme Lembit Kopso juhitud rahvapilliorkester Sirilii harjutamas. Jaanuaris kogunesid esmakordselt ka kodutütred, tuues majja nooruslikku rõõmu, ent eriolukord katkestas nende ettevõtmised. Plaan on ka külalistuba teha, et teelisi majutada.

Pühendunud koguduseliikmed

Ilmselgelt on Juhanil ettekujutus pastoraadi, kiriku, peatselt remonti mineva kirikuaias asetseva leinamaja tulevikust olemas. Remondijuttu jagub, ent pilk jääb pidama stendil rippuval „Meelespeal taevast“, mis algab üleskutsega (Rm 12:21b): „… võida sina kuri heaga!“, tuletades meelde, et ligimesi tuleb päriselt armastada; leida rõõmu üksteise austamisest; teenida Issandat innukalt; kui keegi halvasti kohtleb, siis palvetada ta eest; töötada rõõmsalt üheskoos jne.

Veelgi tähelepanelikumaks teeb järgnev nimekiri eestpalveteemadest, mida viis koguduse liiget on võtnud enda kanda: Tiina palvetab, et oleks avatud olek, sündmused kogukonnale, ilusad lauanõud ja laudlinad ning lillepeenar; Juhan palub, et kirikutorni luugid ja küttesüsteem kirikusse saaks; Ervini soov on, et kiriku uks oleks rohkem lahti ja kirikul välisvalgustus; Anu palvetab, et inimesi tuleks juurde ja Juhani auto oleks korras; Milvi vaimulike laulude õppimise ja uue juhtkonna valimise eest. See on vaid väike valik neist teemadest, mille nimel palvetööd tehakse. Ei teki kahtlust, et need, kes siin on Issanda armu ära tundnud, on pühendunud ja valmis panustama.

Jumal igatseb inimeste järele

Lilledega toimetavad 1992. aastal kogudusega liitunud palvejuht Milvi Selberg ja maja perenaine Anu Mets astuvad hetkeks vestlusringi. Milvi ütleb tegutsemisrõõmust säravail silmil, et peame ise panustama oma kogudusse:

„Kui vaid pool oma ajast Jumalale pühendaksime, oleks elu Eestimaal teistsugune. Juhani tulekuga on väikesed võrsed hakanud kasvama siin koguduses. Ta on nii töökas, kohusetundlik ja kena meiega. Kui nii edasi läheme, siis kümne ehk juba viie aasta pärast tuleb suur muutus siinkandis. Ususõnasse kasvamine ja juurdumine, lahtilaskmine maailma lärmist – see võtab aega.“

Milvis jagub helgust ja siirast misjonimeelt, ent sõnades on ka karmi tõde ja sooja armastust: „Ilma Jumalata oleme saatana omad. Jumal ootab igas eas inimesi. Ta tunneb igat üksikut, igatseb iga üksiku järele, kohutavalt igatseb. Palvetame selle paiga, iga inimese eest.“

Juhan soovib inimesi koguduseellu rohkem kaasata: „Mõnikord jääb mulje, et arvatakse, justkui keegi teine peaks toimetama, et oleme vaesed, kõike tuleb teha vaid projektirahadega. Kuidas kodus on? Kas võõras peab muretsema koduremondi eest? Kogudus on ristirahva kodu. Ei tohi olla küsija mentaliteeti. Kui ise teeme ja panustame, siis küllap leidub ka neid, kes aitavad. Alustama peame endist.“

Diakon Rumm mõtiskleb veel, et loomulikult ei jõua kümme inimest suurt kirikut korda teha, aga sel päeval panid naised raha kokku ja ostsid lilletaimi, et koguduse aias oleks peenar. Nii tekib tõeline sünergia. See on jõukohane võimalus ja kutse. Inimesed ootavad kohustusi, mis pole neile liiga rasked. Ja lilled rõõmustavad südant nii omadel kui ka igal möödujal.

Kätlin Liimets

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)