Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Judith hindab tasakaalu südame ja mõistuse vahel

17.09.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Judith Kulvere on Iisaku koguduse hea hing ja südametunnistus. Foto: Rita Puidet

Olime erutatud ja mures nagu väga paljud – Gruusias oli alanud sõda –, kui istusime Iisaku pastoraadis ja akna taga õues sadas seenevihma. Minu palvel rääkis sealne pikaaegne organist Judith Kulvere endast ja oma elust. Kõik inimlik ja elus oluline sai sel päeval justkui erilise mõõtme. Seekord pole «meie Judith», nagu paljud teda kutsuvad, küpsetanud oma kuulsat kringlit, lepime poest ostetuga. Tahes või tahtmata võtan märkamatult üle koduse kõnetusvormi Judith.

Lahe seltsielu
Kirikuõpetaja Voldemar Kuljus abikaasa Jennyga pani tütrele Eestis harva esineva nime Judith, poja nimeks sai Jonathan. Viimase noore elu murdis kahjuks haigus.
Judith Kulvere ütleb, et isa oli tema sündimise ajal olnud mõne aasta Iisaku õpetaja ja et kogu tema lapsepõlv on seotud Iisakuga. «Ma ei oska üldse ette kujutada paremat lapsepõlve, kui minul oli. Ma ei saa öelda, et mind oleks kasvatatud, ma lihtsalt kasvasin. Meie kodus ei olnud ranget režiimi. Aga oli kindel reegel, et kui midagi tuli ära teha, ei olnud oluline, kas sa oskasid või mitte, aga nui neljaks, teha tuli. Võib-olla olin ka selline tüüp, keda ei olnud vaja kasvatada,» meenutab Judith.
Nende kodus käis palju inimesi, isa organiseeris kogu aeg kontserte ja lavastusi. Isa vend Riivo Kuljus oli näitleja ja tõi pealinnast elukutselisi näitlejaid Iisakusse. Kohapeal tehti mõni tükk valmis, kuhu siis kutsuti mängima näiteks Salme Reek, Milvi Laid, Iisakust pärit Helend Peep või keegi teine. Ja nii oli kogu aeg. Kirikus andsid kontserte tuntud organistid nagu prof August Topman ja Paul Pressnikoff.
«Kui isa kuulis, et Iisakusse tuli uus inimene, uuris ta kohe, milleks uustulnuk võimeline on. Teeb seda või teist, laulab või mängib lihtsalt näitemängus kaasa. Kõik inimesed olid haaratud, seltsielu käis kogu aeg.»
Kui aga vanematel ei olnud aega tegelda mõne sissesõitnud inimesega, saadeti tütar tema juurde. Judith ütleb, et pastor Johannes Selliov on meenutanud, kuidas tema juurde saadetud umbes viieaastane tüdruk, kes kuulutanud: «Mina olen Judith ja mind saadeti teiega vestlema.» Nüüd naerab Judith, et tema lõputu vatramine saigi siis alguse.
Suveks sõitis alati Iisakusse puhkama piiskop Jakob Kuke pere oma kolme pojaga – piiskopi abikaasa Melanie Lola oli Voldemar Kuljuse noorem õde. Lapsed kehastusid ümber indiaanlasteks või võtsid ette muud ägedat.
Kuljuste perele oli tulnud üllatusena, kui kuulsid, et Iisakus alguse saanud piiskopi ja Lola tutvus päädis vaatamata suurele vanusevahele abieluga. 
Oskus muljet jätta
Erinevatel asjaoludel on õppinud Judith üsna mitmes koolis. Viiendas klassis õppis ta Narvas, kus elas ema õde. Siis aga tuli vene värk peale ja tüdruk tuli koju tagasi. «Õpetajatel oli minuga siis hoopistükkis raskem, olin linnas veel ägedamaks läinud,» kinnitab Judith. Kolmel sõjatalvel õppis ta Jõhvis ja pärast sõda ühe aasta Rakveres.
Kui Kuljuse väga hea sõber, Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister Rootsi läks, palus pealinna kogudus ka nende teenimise Kuljusel enda peale võtta. Pealegi oli ta varem seal juba hooldajaõpetajana ametis olnud.
Otsuseks Tallinna kolimiseks andis põhjust ka Jonathani huvi kreeka ja ladina keele vastu, mida sai õppida vaid Gustav Adolfi gümnaasiumis, mis oli ümber nimetatud Tallinna 1. keskkooliks. Tagasihoidlikku venda ei saanud üksi võõrasse linna saata.
Judith pidi viimase kooliaasta Tallinnas tegema. «Olen mõelnud, et minule tuli see suuresti kasuks. Oskasin alguses jätta endast palju meeldivama ja targema mulje. Ja iga kord, kui see oleks ilmsiks tulnud, vahetasin kooli.»
Veerand sajandit näiteringe
Kuigi õpetajad soovitasid matemaatikat õppida, oli Judithi tahe teatrikooli minna. Ilmselt poleks teda ka ülikoolis oodatud – isa elukutse seadis ameti valikul piirangu.
Teatrikooli edukaks lõpetamiseks oli nõutud, et riigieksamid pidid olema sooritatud viitele ja kooliaastate jooksul tohtis kokku olla neli nelja. «Kui nad seda kupatust hakkasid kokku võtma, selgus, et mind ähvardab kiitus. Teada oli, et mind kiitusega lõpetada ei lubata. Sain seda näitleja Hugo Laurilt teada, ta oli ka komisjonis. Marksismi eksam tõmmati nii nelja peale. Mis mul kiitusest, koer elab sellest.»
Lõpuetenduses mängis Judith koos Eino Baskiniga. Teatrisse ta aga kutselise näitlejana tööle ei saanud, üldse oli tehtud viga, et ta oli kooli õppima võetud. Ministeeriumi eesotsas oli toona Max Laosson.
Sel ajal oli kõik ilm täis näiteringe ja nii ta enesele töö leidis. Polümeeri tehases juhtis Judith näiteringi 25 aastat. Järgmisel aastal möödub sama palju aega Iisakus, kus Judith möödunud aastal tähistas 80. sünnipäeva.
Kui ametiühingute liinis loodi Tallinna kunstilise isetegevuse maja, otsiti vastava haridusega režissööri ja Judith sattus sinna tööle. Aastate poolest hakkas ta pensioniikka jõudma. Näitlejast abikaasa Heino oli raadios kuuldemängude lavastaja, peres kasvasid poeg Dag ja tütar Diana.
Muutunud elu
Tütar Diana oli tasakaalukas, sugugi mitte tormakas ja sõnakas nagu ema. Õppis teatrikallakuga Tallinna 32. keskkoolis koos Andrus Vaariku ja Toomas Lõhmustega. Viimasest ongi saanud justkui oma laps, kinnitab Judith.
Aastat 1982 ei unusta Judith iial. «See katastroof, Diana mõrv, oli minu jaoks maailma lõpp. Miski ei muutunud minu jaoks enam endiseks, õieti ei ole ma võimeline enam millegi üle rõõmustama.»
Judith jättis näiteringid ja läks poolteiseks aastaks onkoloogiahaiglasse sanitariks, ta vajas rasket tööd, et natukegi leevendada oma suurt muret ja aidata teisi. Hiljem rääkinud üks naine, et kui haiged midagi vajasid, palusid nad alati Judithit. «See on kõige suurem kompliment, mis mulle on elu jooksul tehtud. Jooksin ja püüdsin nende inimeste jaoks teha kõik võimaliku,» kinnitab Judith.
«Oli tunne, et oma kodus on võimatu olla. Hirmus raske oli selles ümbruses elada.» Judith pani oma seitse asja kokku ja kolis Iisakusse vanemate ehitatud majja, mida oli kalliks pidanud ka tütar Diana. Siinsel surnuaial puhkavad nii Judithi vanemad kui ka tütar.
Iisaku aitab elada
Nagu elevandid tulevad mingisse kohta, et surra, tuli Judith lapsepõlvemaale. Ja hindab Iisakusse tuleku oma elu kõige õigemaks sammuks, mis on aidanud edasi elada. Edasi läks kõik väga kiiresti.
«Ma polnud veel sissegi kolinud, kui tollane juhatuse esimees vaatas aknast sisse ja hüüdis, et pühapäeval tuleb kirikusse mängima minna. Püha taevas, olen lapsena ainult natuke klaverimängu õppinud. Kord ei olnud klaverit, siis jälle õpetajat.»
Ja lisab: «Olen nii kehv mängija, et ilma noodita ei mängi üht aamenit kah. Nii ripun ära noodist. Kodus oli pianiino, hakkasin harjutama, et kuidagimoodi neid koraale mängida. Nii see karjäär algas. Ütlesin Peeter Kaldurile, kes siis käis teenistusi pidamas, et minuga küll igav ei hakka. Iga teenistus tegin mingi apsaka.»
Kui augusti alguses tähistati Iisakus õpetaja Avo Kiire tööjuubelit, saatis teenistust truu Judith, kuigi talle oleks olnud suur õnnistus istuda kirikusaalis pingil ja kuulata. «Kui sa 24 aastat mängid, siis arened kah lõpuks. Siiski on Tunne Kelam ja Paul Gerhard Hoer­schelmanni abikaasa Sieghild öelnud, et minu järgi on hea laulda,» naerab Judith.
Judith on teinud Iisakus 25 täiemõõdulist lavastust ja mitte mingit tingel-tangelit, nagu ta ise ütleb. Tükkidel peab ka mingisugune sisu ja õpetuslik moment juures olema.
Ta on erinevatele gruppidele tutvustanud siinset kirikut, olnud tõlk, käinud kolm korda Saksamaal, kuigi ei armasta üldse reisida, ja küpsetanud külaliste vastuvõtuks kümneid kringleid. Ja naerab, et tema kringlist, saksa keele oskusest ja ehk huvist inimeste vastu said alguse sõprussidemed Saksamaa Breklumi kogudusega.
Kiidab kahte asja
«Minu saksa keel oli nagu Okasroosike, kes vahepeal magas. Koolis õppisin ja sõja ajal oli vaja kogu aeg saksa keeles rääkida, mul oli palju sõpru ka sakslaste seas. Aga ma ei ole kunagi olnud kergemeelne, alati on valitsenud tasakaal südame ja mõistuse vahel. Kui sa oled pastori tütar, siis pead teadma, kuidas ennast üleval pidada.»
Judith ütleb, et on elus palju pastoreid näinud ja võib oma vanuse ja kogemuse tõttu neid arvustada. Ja tunnustab siinset õpetajat, praost Avo Kiirt: «Meie pastor on pastorina täiesti tubli. Kiir on õige ala valinud, hea on talle matustel mängida, kogu jutt on vaimulikul pinnal.» Sel suvel lahkus isakoju Judithi abikaasa.
Vestluskaaslane on jutukas ja tunnistab, et tal kipub jutt alailma kõrvale kalduma. Ka siis, kui ta külalistele kirikut tutvustab. Ja naljad on tal pisut karmivõitu. Ühele grupile mänginud ta orelil võimast Beethoveni lugu ja öelnud pärast, et orel on küll erakordne, aga organist kahjuks selle oreli jaoks kehv. Kui ta siis täpsustanud, et paraku on ta ise organist, järgnenud vabastav naer.
Kui aga Ines Maidre või mõni teine päris organist Iisakus mängimas käib, istub Judith saalis ja kuulab, missuguseid hääli orel välja toob. Ja pärast palub orelilt andestust, kui ise mängima hakkab.
Jutu tähendas üles

Rita Puidet

Judith Kulvere 1950. aasta kevadel.

 

80 roosi – sama palju kui aastaid. Koos Toomas Lõhmustega.

Üks kommentaar artiklile “Judith hindab tasakaalu südame ja mõistuse vahel”

  1. Julius Kört ütleb:

    Hardaks teeb ,et on veel ilusa hingega inimesi.Kui tänapäeva n.ö. professionaalses teatris oleks sellised inimesed, siis tasuks seal tõepoolest käia.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)