Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Judaismis on tekstid pühamad kui paigad

28.05.2014 | | Rubriik: Teoloogilist

Teisipäeval, 20. mail toimus Tartus järjekordne Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi loengusarja «Püha ja paik» ettekanne.

Pühadusest judaismis rääkis Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitprofessor Kalle Kasemaa. Kuumale ja eba­akadeemiliselt päikselisele ilmale vaatamata oli kohale tulnud palju huvilisi.
Kui üldjuhul keskendub loengusari püha mõistele mingi religiooni vaatepunktist ja selle rakendamisele pühaks peetud paigale, siis Kasemaa sõnutsi judaismis see nii lihtne pole.
Heebreakeelne sõna «püha» (kodeš) tähendas oma algupärases kontekstis eraldiseisvat, teistsugust ning kohtadega (ja isegi inimestega) seotult hoopis erinevust või eraldi paiknemist. Seega ei saa judaismis pühadest paikadest nende näiteks kristlikus tähenduses rääkida.
Pühaduse mõiste rakendub judaismis hoopis tekstidele. Et tekstid on Jumala sõna, siis on neil omadus, mis viitab erilisele osadusele Jumalaga.
Näiteks toorarulli, kust sünagoogis teenistuse ajal kirjakoht ette loetakse, ei tohi sellel oleva püha teksti tõttu isegi puutuda (sest muidu jääb püha käe külge), seega kasutatakse tekstis järje ajamiseks spetsiaal­set graveeringutega keppi, mis on otsast nimetissõrme kujuline.
Samuti tuleb toorarulle väga hoolikalt, isegi rituaalselt, hoida ning kui tekst enam kasutatav pole, tuleb see väärikalt maha matta.
See oli sarja viimane ettekanne enne suvepuhkust, järgmine loeng toimub 23. septembril, kui Tarmo Kulmar räägib Tiahuanacos levinud religioonist.
Diana Tomingas

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)