Jõulutunnet saab kogeda ka kunstinäitusel

Kullo Lastegaleriis on avatud südamlik jõuluteemaline näitus. Meeleolu loovad Soome harrastuskunstnik Ritva Vasama, Eesti kunstnik Eva Jänes ja eri maadelt pärit jõulusõimed.

Ruumi sisenedes võtabki külastajat vastu suur ja pidulik tuledes särav Krakowist pärit jõulusõim, mis kujutab sealset peakirikut. Näib, nagu oleks ta tehtud väärikatest materjalidest, ent tegelikult on kogu imeline efekt saavutatud vaid värviliste läikpaberite abil. See on peen ja aeganõudev töö. Igal aastal saadetakse kõige kaunim Poola jõulusõim Vatikani.
Oma jõulusõimi on kujundanud ka mitmed eesti kunstnikud – igaüks neist on omamoodi huvitav. Kui piirduda vaid kolme töö kirjeldamisega, siis minu jaoks oleksid need Meida Sääre töömahukas ja väärikas komplekt, Triin Sarapik-Kivi lihtne ja armas lahendus ning Ene Mellovi sõimed oma erilise sobivusega just antud ruumi.

Kahe maa kunstniku ühisnäitus
Ritva Vasama ja Eva Jänes on korraldanud varasemalt mitmeid ühisnäitusi, kuigi oma kunstistiililt on nad vägagi erinevad, peaaegu antipoodid. Kui Vasama maailm on lapsemeelselt südamlik, vahetu ja detaile nautiv, siis Jänes eelistab suuri selgeid kujundeid, mõistuspärast, rütmikat korrastatust. Seda üllatavam oli vaadata üht Ritva Vasama mõneti erandlikku maali, mis mõjus otsekui ühistöö – avar, kosmiline tunnetus Eva Jäneselt ja väiksed armsad kujundid (24 põhjapõdrast koosnev sihiteadlik rivi) Ritva Vasamalt.
Ritva Vasama (snd 1939) on suure üheksalapselise pere vanim laps. Ka tema oma perre sündis neli last. Huvi kunsti vastu oli suur, ent majanduslik olukord ei võimaldanud õpinguid, seetõttu sai temast lasteaiakasvataja. Elu jooksul on Vasama siiski end täiendanud mitmetel kunstikursustel, mis on tema tehnilistele oskustele kindlasti kasuks tulnud. Ent õnneks pole need teda kõrvale kallutanud talle omasest rõõmsast, avatud ja malbest maailmanägemisest.
Sel näitusel jutustab ta põhjamaa jõulude muinaslugu – laplaste rahvarõivastes peategelased, kingitusi tooma tulnud targad ning ime sündi ja kogu loodust hellalt hoidev ingel.

Vertikaalne vaade
Oma maalide ja kujukeste kaudu räägib Vasama ka jõululapse hilisemast elust, leides omalaadseid, sisuliselt olulisi kujundeid. Näiteks on üks armas pildike punasekõhulise leevikesega, kellel noka vahel nooleots, mis on ehk tõmmatud Ristilöödu ihust, leevendamaks ta vaevusi.
Või piibliaineliste maalingutega kaetud kingaliistud rännakul Petlemma poole. Tähenduslik on seegi, et nii mõnedki tööd on maalitud erikujulistele, mere äärest leitud puupindadele.
Eva Jänes on näitusele valinud oma varasemast loomingust antud teemaga haakuvaid töid. Siin on kolmeosaline maal rahutult tunglevate teravnurksete kujunditega, mis otsekui otsiksid võimalust lähenemiseks tarkuse allikale («Teekond tarkuse allikale»). Maal «Tähte valgel» I–III viib aga mõtted seostele etniliste mustrite ja taevatähtede vahel.
Sel näitusel tuleb eriti ilmekalt esile kunstniku soov käsitleda n-ö suuri teemasid: vertikaalset vaadet, tõe ja tarkuse otsinguid, selle teekonna raskusi ja rõõme. Ja tõesti, nii mõneski töös on tajutav kosmiline mõõde ning saavutatud kujundite üldistusjõud, olgu geomeetrilises («Oh kuusepuu» I–IV) või pehmejoonelisemas («Tõde Saaises» I–VII) lahenduses. Eelöeldule viitab otseselt ka ühe kaksikmaali pealkiri – «Vias tuas Domine demonstra mihi» (Oma radasid näita mulle, oo Jumal).
Maire Toom