Jõulurõõm

Jõulud on rõõmupühad.
Rõõm on emotsioon, hinge eufooria. Vajame teda nagu igapäevast leiba. Isegi kui ta on üürike, kui ta tuleb ja läheb. Sest ka leib tuleb ja läheb ja ta olemasolu pärast peab vaeva nägema.

Veel on rõõm kui niisugune leivaga võrreldav selle poolest, et nii nagu igapäevane leib ei saa aidata hukkumisele määratud organismi, nõnda jätavad ka rõõmupuhangud inimese maha siis, kui kurbus ja valu on ületamas taluvuse piiri.
Ja ikkagi ootame ja ülistame jõulurõõmu. Mis siis on see jõulurõõm?
Jõulurõõmu olemus on teistsugune. Ta on rohkem kui leib ihu jaoks või hetkeline tujutõstja. Ta on hingeleib. Tal on meile midagi olulist öelda meie ihu ja hinge kooseksistentsi kohta igaviku seisukohalt. Seepärast, kui jõulurõõm meis on aset võtnud, peegeldab ta meis Jumala au kiidetavust, väge ja rikkust, eelkõige aga halastust ja armastust – kõike seda, mida vajame ka siis, kui kõht on täis. Ta annab märku toidust, mida vajame nii siin- kui sealpool hauda. Ta annab elumuredes ühe lootuse õlekõrre, mida usaldades avastame, et see, mis algul tundus õhkõrna ja haprana, on suuteline meid sülle võtma ja kandma koos meie koormaga.
Oodates jõulurõõmu ootame seetõttu mitte niivõrd tundepuhanguid kui pigem ühte persooni, isikut. Teda, kes juba prohvetite kuulutuses sai endale nimeks Immaanuel, s.t Jumal meiega. Kes loonud universumi, mahub nüüd ka meisse. Sest Jumal on meiega.
Taas on kogu maailm endasse hingamas üht sõõmu sellest imelisest rõõmust. Taas astub jõululaps Jeesus oma pehmel astel siin patusel maal. Ei ole ükski kodu, ükski inimene ega rahvas Tema ees tähelepanuta jäänud. Ta toob lepitust, rahu, tröösti. Ei ole ju rõõmul aset selles südames, mis on rahutu, milles on leppimatut vimma või trööstimatut kurbust. Ta sünnib ikka seal, kus avastatud see ainumas, mis meie elu võib ühiskonnas ümber suhestada ja väärtushinnangud õigesti järjestada.
Aeg-ajalt kujutlen ennast tagasi aastakümnete taha ja imestan siiani, kui harras, kui puhas oli jõulurõõm tookord. Seda vaatamata jumalatuse pingutustele likvideerida jõulud, see viimane tugipunkt rahva usumaastikul.
Pikkamööda aga taibati tookord juba, et jõulurõõmus on midagi hävimatut. Jõulud tõestasid, et nad on kui oaas lootusetuse ja pettumuste kõrbes, kui päästev saar totaalse vägivalla ookeanis. Põõsastki pidi tookord kartma. Seevastu jõulukirikud täitusid rahvamurruga. Suu tuli hoida vaid söögi jaoks. Aga kui suu tuli lahti teha igikestvate jõululaulude laulmiseks, siis seda ka tehti.
Annaks Jumal, et tänapäeval iga jõulukontserdi kirikuline taipaks endalt ikka küsida, miks ta on tulnud ja oma raha kulutanud – kas kohtuma mõne popstaariga või osa saama tõelisest jõulurõõmust. Annaks Jumal, et ka tänapäeval need armastuse oaasid üles leiaksime. Nad pole ju kuhugi kadunud. Nad pakuvad rõõmu, mis jagatuna meie vahel muudab elu palge.
Kalle Mesila,
Tartu Peetri koguduse õpetaja