Esileht » Arvamused » Kolumn »

Jõulu­presidendist ja muudest müto­loogilistest olenditest

17.12.2008 | | Rubriik: Kolumn

1850. aastal loodi Tartu ülikoolis käsu korras õigeusu teoloogia professuur, peahoone kolmandal korrusel seati õige pea sisse ikoonidega kaunistatud kabel ning peahoone sissekäigu kohale püstitati kuldne õigeusu rist. Toonase usuteaduskonna semiidi keelte professori Wilhelm Volcki irooniline kommentaar olla kõlanud: «Das Kreuz über dem Grabe der Wissenschaft» (rist teaduse haual).
Poolteistsada aastat hiljem ironiseerib Evi Arujärv Eesti poliitilise eliidi tunglemise üle pääsemaks jõuluteenistusel telepurki koos presidendi ja peapiiskopiga. Ta nimetab seda tagasipöördumiseks «eestiaegse» kroonukristluse juurde, «milles põhiline ei ole religioon kui personaalse täiustumise idee, vaid kui sümboolse võimu allikas», ning resümeerib: «Sellele kõigele mõeldes tundub ka ristikujuline Vabadussammas kollektiivse vaimuseisundi väga täpse sümbolina, andes märku, et vabadus on meile tõepoolest justkui ristiks kaelas. Ilmselgelt räägib selle sümboli tunnustamine ka ühe osa inimeste varjatud igatsusest «ülevalt antud» absoluutse ja lõpliku tõe järele.» (Vabadus kui rist. – Sirp, 12.12.2008) Vabadussammas kui rist vabaduse haual niisiis. Või hoopis müütide segamine?
Kristliku teoloogia ajalugu selle tohutus kirevuses võib tinglikult ka nõnda kujutada, et vaidlustes õige usu ja kohase Jumala austamise üle on ikka kiputud kalduma ühte äärmusse, kas liialdatud mõistuspärasusse või liialdatud mütoloogiasse. Esimesel juhul on oht, et «demütologiseerimise» hoos (jõulu)laps koos pesuveega välja visatakse ning usu sisuks jääb kuiv moraaliõpetus. Jumal on abstraktne üliolend ning tõsiusklik kristlane lihtsalt hea lastetoaga alandlik, puhtust pidav ning töökas kodanik. Mis omakorda on üsna soodne pinnas kas rahvus- või riigikiriku tekkimiseks koos vastava mütoloogia (nagu näiteks demokraatia) omaksvõtuga.
Teisel juhul võib lõpetada üsna irratsionaalses polüteismis, kus panteonil troonivad Jumal Isa, jumalaema ning nende Poeg, lisaks hulk pooljumalaid inglite ja pühakute näol, kelle vastasleeri moodustavad saatan ja deemonid, millega maailmapilt saab oma lihtsuses köitva dünaamika ja dramaturgia. Usklik kristlane elab võlumaailmas, millega võrreldes Harry Potteri lood on hale koopia. Kui selline kõikeseletav mütoloogia püüab end kõigi teiste üle kehtestada ning ka poliitilist võimu haarata, tekib soodsatel tingimustel teokraatlik moodustis, mille silmapaistvaimaks näiteks oli keskaegne kirikuriik.
Praegustes vaidlustes meie kirikus võib kuulda süüdistusi vastaspoole aadressil kas varjatud kalvinismis või katoliikluses. Vähemalt osaliselt on need silditamised õigustatud: ühel pool püüd lihtsusele, selgusele, ratsionaalsusele, olgu selleks õpetus, kirikukord või liturgia; teisal kinnitatud teadmine, et inimesed vajavad müüte, supis peab olema soola, maailm pole mustvalge, lisaks hallidele toonidele on seal ka kõik teised värvid, lõhnad ja helid. Sest siltidest ei maksa lasta end eksitada.
Roomakatoliku kirik on tänapäeval küll suurim, ent ikkagi vaid üks konfessioonidest, mille ajalooliseks juureks on kristluse ladina haru, mille kõrval ei maksa unustada vähemalt sama auväärseid heebrea, egiptuse, süüria ja kreeka harusid. Polüteistlikku mütoloogiasse kaldumist leiab neis kõigis. Aga ka kalvinismist kõnelemine on kohane vaid juhul, kui meeles peetakse, et totaalset ainujumalausku ja ratsionaalsust kilbile tõstev ning kohati moralismi eksiv mõtteviis sai alguse juba esimestel kristlikel sajanditel, ammu enne juristiharidusega prantsuse harrastusteoloogi ja administreerimisgeeniuse Jean Cauvini alias Calvini väljaastumist.
Võib-olla tõesti tekib maise võimu kroonijuveelidega ehitud jõulukirikus huvide konflikt, kui pingis istub riigi- ja rahvusmüüti kehastav president ning altaris kuulutatakse müstilist sõna lihakssaamist. Kas või seepärast, et inimesed kipuvad eelistama seda, mida ihusilmaga näevad. Milleks lugusid segada. Ega sobi presidendil siis ka mõneks muuks mütoloogiliseks olendiks kehastuda, näiteks oma lastele jõuluvana teha.


Urmas Petti

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)