Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jõuluõhtul koos perega ümmarguse laua taga

21.12.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Minu mälestused pastoraadi köögist saab jaotada nelja olulisse ajajärku: lapsepõlvekodu Kuusalu vanas mitmesaja-aastases pastoraadis, noorpõlvekodu Kuusalu koguduse leerimajast ehitatud uues pastoraadis, poissmehekodu Saaremaal Püha koguduse õpetajamajas ja abielumehe kodu algul Saaremaal ning nüüd juba varsti 15 aastat Viljandi Pauluse koguduse pastoraadis.
Kogu elu olen elanud ikka kiriklas ning neis majades on köök alati omamoodi elu keskmeks kujunenud. Sinna jõuavad alati kõige värskemad uudised, sealt käib läbi suur hulk rahvast – nii oma pere kui ka külalised – ja seal aetakse sageli hiliste öötundideni mõnusat juttu.
Pastoraadi köögis on paljud lihtsad kombed lubatud. Keegi ei pane pahaks, kui pastorihärra koos mõne hea tuttavaga kesköö ajal asub revideerima külmkappi ning hommikusöögist alles jäänud puder otse potist leiab tee hiliste maiustajate kõhtu. Külma keedukartuli võib võtta lihtsalt sõrmede vahele, moosipurgist napsata lusikatäis magusat ning õngitseda kahvliga purgis ujuvat viimast hapukurki. Väljaspool kööki on taolised mõnud paraku keelatud.
Jõuluõhtul istume perega sama ümmarguse laua taga, mis koos Salumäede perega on läbi rännanud juba kuus kodu. Viis nendest on olnud pastoraadid. Seega on lauas nii nähtav kui nähtamatu laudkond mõnusasti rooga võtmas ning taoline õhkkond loob head eeldused millegi erilise maitsmiseks.
Iga jõulureede õhtul küsis ema traditsioonilise küsimuse: «Mida sa homme hommikusöögiks tahad?» Mina andsin traditsioonilise vastuse: «Riisiputru rosinatega.» Olin isalt, kes alati ainult Soome raadiot kuulas ja palju soomekeelset kirjandust luges, järgi uurinud, et Soomes on armastatuimaks laste jõulutoiduks riisipuder rosinatega. Eks siis minagi tahtsin seda vaba maailma mekki tunda saada.
Vajalikud ained (5liikmelisele perele): 2 teeklaasitäit riisi, 1 l vett, 1 l piima, 1 teeklaasitäis rosinaid, (võid), maitse järgi suhkrut ja soola.
Paksupõhjalises potis soolaga maitsestatud vesi keema lasta, seejärel lisada riis ja keeta ~15 minutit. Seejärel lisada kuum piim, suhkur ja pestud rosinad, soovi korral võid. Kergelt läbi segada ja hautada (segamata!) madalal kuumusel, kuni puder on soovikohaselt pehme. Kui vedelikku kipub väheks jääma, võib lisada kuuma vett. Lauale andes puistatakse peale suhkrut ja kaneeli.
Kuna Kuusalu pastoraat oli nõukogude võimu ajal vist küll ainus ja viimane kirikumõis, mille juurde kuuluvad õunaaiad ja majapidamismaad koos kirikupargiga jäid üsna tervikuna pastoripere valdusesse, kujunes hädavajalikuks ka väikese talumajanduse alalhoidmine.
Selle koosluse moodustasid kartulipõld, juurviljaaed, kaks õunaaeda, kuni kümme lammast, kits, jänesed, paar mesipuud ja kanakari. Talvine toidulaud pastoriperes moodustus kartulitest, köögiviljadest ja seene-hakklihakastmest. Minust 11 aastat vanem vend Tiit on kord ka söögilauas protestinud: «Ega ma mingi mükofaag ole!»
Praktiliselt kasutati toidulaual oma aias ja põllul kasvanut. Mahlad, moosid, vekitud õunad, kartulid, suured purgitäied seeni ja köögiviljad täitsid sügiseks vana pastoraadi võlvkeldrit, kus hapukapsatünn levitas meeldivalt hapukat luhvti ning vana petrooleumilambi suitsev valgus joonistas seinale lae all rippuvate sibula- ja küüslauguvõrkude tontlikke varje.
Igal oinal on oma mihklipäev ning see kehtis ka meie lambakarja kohta. Sügisel veristati paar lammast ning neist jätkus toidulisa kogu talveks.
Üks armastatud jõulujook on pastoraatides ikka olnud mõdu. Meie peres kutsuti seda meekaljaks. Selle retsepti pärandas minu emale omaaegse Kuusalu kiriku kellamehe abikaasa. Tema omakorda aga olevat selle leeris käies pastor Kentmanni köögitüdrukult õppinud. Seda joomaaega sünnib kasinasti pruukida ka kurgupunetuse ja köha leevendamiseks. Sobib ka autojuhtidel kasutada, sest purju ei tee.
Meekali valmistatakse järgmiselt:
2,5 liitrit leiget vett valatakse kolmeliitrilisse purki, kuhu lisatakse vähehaaval niipalju mett, et vesi mõnusalt magus saab. Selleks kulub 300–500 g mett (sõltuvalt valmistaja maitsest). Veerand pulka pärmi lahustatakse leiges vees ning segatakse meevette. Seejärel asetatakse purgile katteks kummikinnas, millesse on nõelaga 1 auk tehtud.
Purgitäis paigutatakse toatemperatuuril käärima kusagile nähtavale kohale umbes kolmeks päevaks. Kui märjuke kenasti peenikesi mulle ajab, on natuke hallikat tooni omandanud ning kummikinnas on kõik sõrmed sirgu ajanud, tasub juba mekkida. Õige mõdu kihiseb kergelt ning on omandanud iseloomuliku hapuka maitse.
Õnnistatud jõuluaega soovides
Mart Salumäe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)