Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Jõuluõhtu tore etendus

05.01.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

Näitleja Tiit Sukk kehastub etenduses Voldemariks. Kavaleht August: Uus vana asemele, samast hõimust. Sest tema teab uut ja mäletab vana.
«Voldemar»

24. detsembril 2010. meie Issanda aastal, jõuluõhtul kell 20 algas teleris etendus «Voldemar», etendus Voldemar Pansost, pühapäevalapsest, ja tema ajast.
Andrus Kivirähki näidendis pole halbu inimesi ja see teeb ka etenduse sümpaatseks ja jõuluõhtule kohaseks, kuigi jõuluteemat näidendis ei ole, vastupidi, algkristlasi võrreldakse lausa uue korraga, mis tuli Vene võimuga pärast suurt sõda meie maale – nõukogude korraga. See on arvatavasti ainus viga näidendis.
Algkristlased ei kasutanud kellegi kallal vägivalda nagu kommunistid, vastupidi, nad olid tagakiusatavad ja märtrid, alles Konstantinuse ajal sai ristikirik riigikirikuks ja tõesti, siis algas ka kiriku allakäik. Ainult ketserid ositi veel säilitasid adekvaatse kristluse. Kuid see selleks.
Näitekunsti ei saa õppida
Lugu pole ju kristlusest, kuigi samal ajal on, sest headus on kristlik voorus, ja Kivirähki näidend on heatahtlik ning see teeb ta eriti meeldivaks. On kosutav näha Tiit Sukka Voldemari osas, tema Voldemar on elav noor inimene, omapärase kõnepruugi ja välise käitumisega ning rikka siseeluga, tõeline loojanatuuriga tundlik romantik. Ei loe see, et näitlejad aina viina võtavad, nad teevad ka ennastsalgavalt tööd ning nende elu on pühendunute elu.
Ja siis Voldemar ärkab, ta unistab uuest elust, otsustab Moskvasse minna, et lavastajaks õppida. Sõber kahtleb selle mõtte otstarbekuses, sest Voldemar ei oska vene keeltki, kuid nagu me teame, sai Voldemar Pansost tõesti oma aja andekas esilavastaja ja teatrijuht ning pedagoog. Tuleb välja, et Jehoova plaanis, millest räägib Voldemar, oli see sees.
Mul oli au selle suure kunstnikuga kohtuda lavakunstikateedris 1964. aastal, kui mind näitleja erialale vastu võeti. Selgesti on meeles meie esimene tund Pansoga, kus ta rääkis meiega üpris pikalt tulevasest õppimisest. Ta ütles, et näitekunsti õpetada ei saa, kuid õppida küll. Seega ei saa ma teda oma õpetajaks pidada, kuigi tahaksin. Aga eeskuju kooliajal oli ta küll, ja vägagi.
Tema välimus ja ütlemislaad oli eriline, ta rääkis sellest, millest meil varem aimugi polnud, avas näitekunsti avaruse ja nõuded ja piirid. Ta paistis teiste hulgast silma ning mõju avaldas ka tema natuke pateetiline rääkimisviis. Ja ma õppisin, aina õppisin ning kujunesin ja arenesin.  
Mul oli rõõm teha katkendeid tema käe all erinevates tähtsates lugudes kooli ajal, isegi Hamletit punnitasin, kahjuks ei ole mul enam alles märkmeid tema jutust, mis ta rääkis, tuline kahju, kuid õnneks on meil Merle Karusoo, kes on hoolikalt talletanud Panso mõtted ja tema sõnumi. Ja Merle Karusoo ongi «Voldemari» lavastaja.
Peab ütlema, et «Voldemar» on väga täpse režiiga tehtud, pole midagi liigset, ja näidend on äärmise adekvaatsusega lavale kantud. Kivirähkil on ajad segi, lugu koosneb fragmentidest, kuid kokku kujuneb kena tervik, mis räägib meile ühest ajajärgust meie rahva ajaloos.
Räägib rahvaga kui sõbraga
See on väga vaimukas näidend, pikitud täis anekdoote ja nalju, kuid ometi vakatame ka tõsistel kohtadel, näiteks kui valge linaga kaetud katafalki üle lava lükatakse, kui keegi sureb.
Terve galerii erinevaid tegelaskujusid on hästi antud, iseloomuliku keelega, ja eriti hea on, et see on elav kõnekeel, eesti keel, mis kõlab hästi ja on näitlejatele hästi räägitav.
Äärmiselt tore on ajalooliste tegelaskujude Ants Lauteri, Kaarel Karmi ja Ruts Baumani kujutamine. Näitlejate oskus esitada neid nii, et see, kes neid mäletab, kohe ka iseloomulikust kõnemaneerist ära tunneb, on meisterlik.
Need olid tõelised eesti mehed, suurepärased näitlejad, oma ala meistrid, kes sattusid närust aega elama – nõukogude võimu algusaega, kus kadus kunst ja asemele astus propaganda. Õnneks mängiti vahel klassikat, see andis näitlejatele vaimutoitu, kuid kaasaja kujutamine oli tülgastav.
Me näeme selles Andrus Kivirähki toredas näidendis erinevate inimeste püüdlusi, rõõme ja muresid, kunstiinimeste igatsusi ja jõudehetki, haigust ja surma. Kivirähk suudab ühte näidendisse koondada nii palju, teha elavaks kogu selle kaleidoskoobi, see on tõeline RAHVAteater, mida Kivirähk viljeleb, tõeliselt andekas teater.
Jah, teatrist jääb vaid mälestus vaataja meelde, vahetu kogemus on tähtis ja Kivirähki «Voldemar» on näidend, mis räägib rahvaga kui sõbraga, mitte üleolevalt.
Kogu lavastus teenib inimest, tema väärikust ja loomisvõimet ka kõige raskemates tingimustes, elujõudu, tänu millele oleme ellu jäänud nii rahvana kui ka rahvusena ja ikka loodame, et jääme püsima ka tulevikus, hoolimata kõledatest eurotuultest.
Jaan Tooming

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)