Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Jõulune lugu

21.12.2022 | | Rubriik: Kultuurielu

Armas inimene pistis pihku Anu Raua raamatu „Kuue ruuduga aken“ (2022). Autori signeeritud, vägagi lugemisväärne raamat. Esimene pikem mõtisklemise peatus kohal, kus kirjeldatakse elupõlise kuduja silmanägemise kaotust: „Ainult et kui kudumise katkestad ja jälle jätkata tahad, tuleb kavalus appi võtta. Paned lõngaotsa suhu, mekutad ja mõistatad. Kui kindalõngad jooksevad kolmest kerast, katsud neid lõngu keelega. Igal ise maitse. Kollasel natuke sibula maitset, mustal natuke oinahigi hõngu, punasel madara maiku. Tuleb hoolega meelde jätta, milline lõng oli töö katkestamise ajal viimane ja jätkad pooleli jäänud järje pealt.“ (Kindakirjakirg, lk 98) 

Ridamisi targa ja avatud inimese tähelepanekud: „Ta väike käsi oli jälle mu peos ja ta küsis, natuke kogelemisi ja kohmakalt, aga ju ma aru sain: „Kui võib-olla me tuleval aastal jälle jõulu ajal tuleme ja kui mu käed jälle külmaks lähevad, kas sa siis võtad mu käed ja soojendad neid hingeõhuga?“ Vaata putukat! Ka talle jäi see hetk meelde. Mina olin liigutatud ning ütlesin talle „Jaaa-aa“ hästi mitme a-ga lõpus.“ (Jõululaps, lk 191)

Mulle meeldisid Rakveres ja mujalgi iseäralikud jõulupuud. Eriti vanadest aknaraamidest kokku meisterdatud ja värviliselt väljavalgustatud kõrgusse pürgiv jõulutähis. Seal ei ole kuusk peamine, peamine on pimedasse talveöösse kiirgav jõuluvalgus. Õhtuhämaruses mõjus pidulikult, ainult et peopesaga mööda lõhnavaid kuuseokkaid pead väikesel kuusel vedama. 

Võib-olla on selle taga hirm, et suured kuused lagedal ja majade juures hakkavad otsa saama – vähemalt Tallinnas on märgata ületrumpamise moodi –, igas linnajaos ja ostukeskuse ees peab oma privaatkuusk olema. Kes see viitsib oodata, et uue eramaja ees kuuselaps kasvab suureks puuks küünlaid kandma, kui iga aasta suured kuused müügis, kuigi on juttu olnud, et Mõisaküla väljakul pidigi kasvama aastavahetuse jõulukuusk.

Jõulupuude kanti kuulub ka Anu Raua Seelikupuu. Kümnete seelikute pinnalaotused sulavad küllaltki naiselikku kuusele sarnasesse uude fantastilisse seelikupuusse. Kinnipüütud naishinged valvamas ilmapuuna kõrguvate maiste seelikute salakirju ja värvikoode. Kannatab igal aastaajal kaeda ja jõulude ajal eriti. 

Koos hommikuhärma ja lumepuru saabumisega hakkavad mu sisekõnes tihti ringlema luuleread, millest esimene oli see aasta platsis üpris varakult – „Täis tähti jumallapse põll“ Henrik Visnapuult, kui nägin esimesi uue James Webbi kosmoseteleskoobi Maale saadetud süvakosmose pilte. On ju infrapunalainealas võimalus minna ajas tagasi ning vaadata ammuseid tähti ja täheparvi. 

See kujutis oli väga vana jumallapse tähepõll – oli ju poeet Henrik Visnapuu terve elu pilgu pööranud taevasse. Vahel kutsunud mõne Muusagi koos tähti vaatlema. Ega Visna üksi, ka Heiti Talvikul on põhjust kirja panna: „Külm juukseisse sul põimis härmalõngu / ja jõululumme vaibus linnakära. / Su rõivaist levis kannikeste hõngu / ja tähesära.“ 

Rihhard Iher on rohkesti kirjutanud ka võru keeles, siinne luuletus „Vaeslapse jõululaul“ lõpeb ridadega: „Taas jõuluehteid täis on puud, / kuupaiste kuldab aasa. / Kuis kõikjal löövad laulu suud, / ma laulda katsun kaasa!“ Roopi Hallimäe, astronoomia õpetaja lastele temagi, paneb kirja: „Tee veerel maja. Vilgub tuluke toan, / laps kuusele küünlaid säeb. / Sa, väeti, ei tea, et üksi öön / mees kodutu maanteel käib!“ 

Luuletaja Evald Mänd palub paguluses: „Rääkige jälle valgetest jõuludest, / üle siniste kauguste laulvatest kelladest! / Ja harrastest Jõululapse- ja karjastelauludest / ja säravaist lapsesilmadest helladest! / Rääkige veel!“ Tema romaanitoodang Ain Kalmuse nime all võiks kaunistada iga usu tulemist Maarjamaale kalliks pidava inimese raamaturiiulit. 

Rudolf Reimani „Jõululaps“ on mõtlik lugu tulesid süütavast lapsest: „Ruttab laps läbi lume / palja jalu ja päi: / valgeks taga kõik jäi, / öö ees varitseb tume. / Lapse lõpmatu tee, / täht ent sätendab eel.“ Vanameister Karl Eduard Söödi luuletuses „Ühe lapsukese palve jõuluõhtul“ on read: „Minu vanemad on vaesed, / Inimesed varata – / Ei nad suuda Jõuluvanat / Vastu võtta küllaga. /…/ Jõuluõhtul isa kütab / Ahju, nii et külmus kaoks – / Ja ma ahju ääre sean / Pingi Jõuluvana jaoks.“ Söödi iga värsirida algab suure tähega ja Jõuluvanagi on peetud suure algustähe vääriliseks.

Viivi Luik raputab säravate ehete hulka argipäevatraagikat luuletuses „Väike kuusk“: „Kuuse jaoks ei ole vaja / väga palju ehteid. / Tema ootab lahket maja, / rõõmu, mis on ehtne. / Paksust metsast meie pärast / toodi teda siia. / Ta ei kasva meie pärast / suureks mitte iial.“ Ja Raimond Kolk lõpetab: „/ … / Ja kuusk, mis särava koorma all / on oma elu andnud, / jääb seisma kui sõdur väraval / või laps, kes nurka pandud. / Seal seisab ta päeva ja seisab kaks / ja tasa okkaid laotab. / Meil meeles on kõrge tulumaks, / mis vaesust ilmast kaotab.“ („Jõulupuu“)

Kui ma 1992. aasta suvel asusin kaardistama eesti jõululuule maastikku, oli mul riiulis pool tosinat jõululuule kogu, siis nüüd on nende arv üle poolesaja – tõsi küll, nende hulgas õite mitu nn jõulupula ja -pulli tegemise raamatukest. Pagulasluule varamus on kõige rohkem mälestuslikke eestiaegseid pisarakiskujaid värsse. 

Kui 1994. aastal ilmunud „Täis tähti jumallapse põll“ läks kaubaks deklamaatoritele ja jõulukaartidele kirjutajatele ning jõululuule armastajatele, kannatas ära ka teise trüki aastal 2000, siis nüüdseks on jõulukaardi saamine postkasti juba luksus (üks potsatas eile mu postkasti) ja tundub, et jõuluvärsside raamatute turg on pilgeni täis. See ei tähenda sugugi, et mõni koostaja-üritaja ei tee katset – eks raamatute jõulumüügil on asjad klaarid. 

Raamatute jõulumüük ise on nagu lugejate-kinkijate laulupidu. Palju nägupidi tuttavaid juba raamatukogust Tõnismäel, mõned teretuttavad ja mõned, kellele on hea viia mõni vana raamat pihku pista. Üks jaapani luule raamatuke, milles on välja kirjutatud ridade jaapanipärane hääldus, alles siis tõlge vene keelde, ootab mitu aastat viiruse taga üle andmist. 

Jõulude paiku on ajast aega kombeks ka mõnel raamatul kas poest või vanast armsaks saanud kodust uude tundmatusse kodusse kolida – ühe jõulupuu valgusvihust teise jõulupuu juurde.

Vallo Kepp

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)