Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Jõulumängudest ja jõulusõimest

23.12.2020 | | Rubriik: Tähtpäev
Palverännukeskuses Siegsdorfis, Lõuna-Saksamaa väikelinnas, asub tilluke jõulusõimemuuseum. Seal on üles seatud eraisikute annetatud eksemplarid. 2 x Kristel Neitsov-Mauer.

Saksamaal peetakse jõululaupäeval traditsiooniliselt kolm jumalateenistust: pärastlõunane jõulumäng, õhtune Christvesper (tavaliselt siis peajumalateenistus) ning hilisõhtune või öine Christmette. 

Peredele on ilmselt kõige tähtsam nimetatud pärastlõunane jõulumäng. Tegemist on laste-jumalateenistusega, kus jutluse asemel on „sõimemäng“ (sks Krippenspiel›). Mängus tulevad ette nii peategelased Joosep ja Maarja kui hulk ingleid ja koduloomi. Juhendajatele on ettevalmistuse aeg kõike muud kui rahu ja rõõm, sest rollid peab ju õigesti jagama, nii et kõik õnnelikud oleks; proove peab olema piisavalt, et tekstid ja laulud pähe saaks ning ka dekoratsioonid peavad valmis saama. 

Kõik see vaev saab aga alati kuhjaga tasutud tormilise aplausiga vanematelt ja vanavanematelt, kui need, pisarateni liigutatud, oma järglaste edusammudele näitlejameisterlikkuse teel kaasa elavad. Väiksemates kogukondades on kombeks, et kõik küla sobivas eas lapsed kaasa mängivad, linnades on kohati keerulisem lapsi proovidesse saada. Vaatamata kõigele kuulub jõulumängu ettevalmistus traditsiooniliselt iga koguduse tööplaani alates teise kooliveerandi algusest.   

Vanimad jõulumängud

Esimesed teated jõulumängu asetleidmisest pärinevad 10. sajandist, kui ilmalikud näitlejad altari juures Maarja, Joosepi ja Jeesus-lapse lugu kirikulistele ette mängisid. Sinna juurde lisati hiljem ka karjaste kuulutamise ning kolme idamaa targa ehk kolme kuninga lugu, nii et 12. sajandiks kujunesid välja juba dramaturgiliselt läbitöötatud jõulu­mängud. 

Vanim säilinud jõulumäng on pärit 13. sajandist Benedictbeueri kloostrist Baierimaal. Austriast on teada jõuluaegne nn toamäng (sks Stubenspiel›) ehk siis jõulumäng, mida esitati kas elutoas või kambris, ning hilisemast ajast ka karjaste mäng (sks Hirtenspiel›).

Kuigi päris esimeseks ehitiseks, mis plastiliselt annab edasi Jeesuse sünni aja atmosfääri, on koobas Kristuse Sünnikirikus Jeruusalemmas, on selle vähendatud kujutised tuntud alles tunduvalt hilisemast ajast. Väidetavalt pärineb esimene jõulusõim aastast 1223 ning seda seostatakse Assisi Franciscusega, kellele olid inimfiguuride kõrval tähtsal kohal ka loomad. 

Sellest kujundist ammutasid inspiratsiooni naiskloostrid 13. ja 14. sajandil, kus viljeleti Kristus-lapse kiigutamise (sks Christlkindlwiegen›) traditsiooni. Prahas aastal 1562 üles seatud jõulusõim on ehk esimene tänapäevases mõistes – selle järgi ehitatud suured komplekssed jõulusõimed leidsid koha baroksetes Saksa ja Austria kirikutes. 

Jõulusõimed kodudes

Kui algselt taheti jõulusõime loodusläheduse demonstreerimisega näidata Kristust kui vaesest keskkonnast pärit inimest, siis hiljem muutusid Jeesus-lapse kujud sõimes üha kuninglikumaks ning ülemäära kaunistatuks. Austrias keelati Maria Theresia ajal kirikutes jõulusõimede ülesseadmine, mille tulemusena kanti traditsiooni edasi koduses miljöös. Kuigi keeld hiljem tühistati, kodune jõulusõime traditsioon jätkus. 

Ühed kõige suuremad ja uhkemad jõululoo plastikad asuvad Itaalias – nn Napoli jõulusõimed, mille näol on tegemist suisa minimaailmaga. Omaette põneva looga on Saksamaal Rheinbrohlis asuv hiiglaslik jõulusõim, mida ehitati aastatel 1950–1976. See ehitis pärjati 1991. aastal Euroopa suurimaks juurtest ehitatud jõulusõimeks. 

Muide, Ülem-Austrias on isegi koht, mille nimi on Christkindl (Jeesus-lapsuke) – tegemist on ühe palverännusihiga ning mis veel parem, aadressiga, kuhu lapsed saavad saata oma jõulusoove. Loomulikult ei puudu seal kogukas motoriseeritud sõim, kus kogu tegevus on liikumises. 

Kristel Neitsov-Mauer

Pildigalerii:

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)