Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jõululaps punasesse raamatusse

22.12.2009 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Eelmise nädala uudistest jooksis läbi omapärane info, mis äratas tähelepanu ja pani mõtlema. Mitmel pool pühade-eelses Austrias on tänavatele tulnud rahumeelsed protestimeeleavaldajad, et võidelda pealetungiva jõuluvanakultuse vastu, mida seal nimetatakse lausa punavalgeks nuhtluseks.
Nimelt olla selles Kesk-Euroopa valdavalt katoliiklikus riigis inimesed põlvest põlve üles kasvanud teadmisega, et jõulukingid on kuuse alla toonud nähtamatu Christkind ehk Jeesus-laps. Tänapäevases globaliseeruvas ja üha enam ka amerikaniseeruvas ühiskonnas võtvat tema rolli vägisi üle Santa Clausi nime all esinev võõrtööline, kes protestijate arvates on vaid Coca-Cola kompanii leiutatud hingetu tarbimisühiskonna kehastus. Paljud austerlased leiavad, et «Püha öö» sünnimaal on Jeesus-laps kujunemas seetõttu isegi ohustatud liigiks.
Meie siin Maarjamaal suhtume sellistesse protestijatesse ilmselt samasuguse kerge muige ja õlakehitusega nagu hiljutistesse loomakaitsjate aktsioonidesse, kes külmale ilmale vaatamata end Euroopa suurlinnade tänavail alasti eksponeerisid. Heaoluühiskonna veidrused, mõtleme taolisi asju teleris nähes. Mind aga pani selle loo puhul mõtlema tõik, mis on aktuaalne siingi. Äkki tuleks ka meil jõululaps punasesse raamatusse kanda! Olen kindel, et enamik Eesti lapsi ja täiskasvanuidki ei seosta kuidagi pühade ajal külla tulevat jõuluvana 4. sajandil Myra linnast pärit heategijast piiskopi Nikolausega. Täpselt samamoodi unustatakse muu melu keskel kergesti too jõulude peategelane, kelle tõttu neid pühi üldse tähistame.
Kui kakskümmend aastat tagasi suures vabanemise eufoorias hakati taas ametlikult jõulupühi pidama, toetuti meie ühiskonnas tugevalt kiriku poolt kuulutatud sõnumile. Sest just kirikus olid need pühad kogu nõukogude aja täiesti legaalselt olemas ja tallel hoitud. Jõulukirikust, kuhu vargsi ja varjatult mindi, kujunes paljude jaoks mingi kättesaamatu tõelisuse paleus. Suurte muutuste tuultes tekkis lootus, et meie elu ja olemise alustalad saavad nüüd ometi lõplikult paika.
Praegu näeme enda ümber aga taas nihkes ühiskonda. Midagi ei ole teha, aga kui kaubamajad ostjate meelitamiseks mõeldud jõulueelsetel «hulludel» päevadel ja vahel ka öödel valjuhäälditest lakkamatult «Püha ööd» lasevad, tundub see pigem juba pühaduse teotamisena. Samas on kurb tõdeda, kui enamik jõulude eel ja ajal meie kirikutes tuuritavaid popartiste ei leia kuidagi oma repertuaari laule, mis kuulajatele pühade tegeliku sõnumi edasi annaks. Seda pealiskaudsust tajudes ütlevad paljud nostalgiliselt, et tõelised pühad olid siis, kui nende pühitsemine nõudis tugevat selgroogu ja julgust ujuda vastuvoolu. Kuhu ja miks see nüüd kadunud on? Põhjus on lihtne: nüüd pakutakse rohkem, kui me vastu võtta suudame. Me võtame ka jõuludest meelsamini vastu kergema, kuid kasutuma ja loobume raskemast, aga kasulikumast.
Suur kristlik mõtleja ja paljude eetiline eeskuju Albert Schweitzer on öelnud umbes nõnda: et kiiremini edasi liikuda, viskab inimene oma paadist välja asjad, mis tunduvad talle olevat tähtsusetud. Kuid see, millest ta niiviisi ennast vabastab, osutub tema tegelikuks teemoonaks ja veetagavaraks. Nüüd liigub ta küll kiiremini, aga allavoolu, hukatusele määratud inimesena…
Jumal saatis oma Poja siia maailma selleks, et me hukatusele määratud inimestena taipaksime õigel ajal ümber pöörata ja oma senist kurssi muuta. Selleks ei pea austerlaste kombel jõuluvanadega võitlema hakkama. Jõululast tõsiselt võttes ja teda järgides ei pea üldse kellegagi võitlema. Tähtis on mõista, et kingituse toojast on alati tähtsam kingitus ise.
Jõulude suurim kingitus aga ongi too Christkind, keda ei tohiks alandada ainult pühadeõhtul jõulukuuse alla kingituste toojaks. Muidu võib juhtuda see, mis juhtuda ei tohiks. Et mingil hetkel tuleb isegi jõululaps kuulutada ohustatud liigiks.
Õnnistatud jõulupühi teile kõigile!


Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)