Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jõuluks koju

05.01.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Kohtusin jõulude eel Tartu kaubamajas kahe õnneliku vanemaga. Õnne põhjus oli lihtne: pojad tulid koju. Üks Hollandist Haagist ja teine pealinnast Tallinnast. «Ei mäletagi, millal viimati neljakesi koos olime,» õhkas ema rahulolevalt.
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle lähikondsete hulgast pole kedagi elamas, õppimas või töötamas välismaal. Viimased kümmekond aastat käib massiline Eestist lahkumine: paremad võimalused tööd leida, karjääri teha, raha teenida, ennast teostada, maailma näha. Kui 66 aastat tagasi oli eestlaste lahkumisel kodumaalt vaid üks põhjus: põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest, siis nüüd on täistuurid kätte saanud teine, nn rahumeelne põgenikelaine. Seda saab ka piiride avanemiseks ja vabaks tööjõu liikumiseks nimetada.
Toon näiteid oma lähikonnast. Kümmekond aastat tagasi lahkus pärast Tallinna tehnikaülikooli lõpetamist Eestist minu onupoeg, kes läbi Ameerika mandri riikide ja Aasia on nüüd pidama jäänud Austraalias ja seal oma elu sisse seadnud koos kodumaalt leitud kaasaga. Minu vennatütar käis vahetusõpilasena Lõuna-Aafrika vabariigis, läks hiljem Kaplinna tagasi õppima ja on omandanud seal nüüd ehtekunstniku eriala. Minu abikaasa õepoeg on pärast Tartu ülikooli lõpetamist sotsioloogina teist aastat Costa Ricas inglise keelt õpetamas.
Näiteid on tuua ka Eesti Kiriku toimetusest. Meil on töötanud kaks ajakirjanikku, kes nüüd elavad Saksamaal. Esimene on Maria Strauss-Salumäe, kes koos abikaasa Micha Straussi ja oma kahe tütrega käib igal aastal Eestis. Nad pole maha matnud mõtet Eestisse elama asuda. Iga kord oskab Micha palju paremini eesti keelt rääkida, kõnelemata lastest, kes räägivad nii ema kui ka isa keeles. Kristel Neitsov, kes tuli Tartusse tööle Pärnust, on nüüd mõned aastad elanud Saksamaal ja tegeleb seal kirikumuusikaga, sealhulgas kooridega. Läinud aasta 8. mail ordineeriti ta Bonnis vaimulikuks ja teenib nii Köln-Bonni kui Hamburgi kogudust.  
Tegevtoimetaja Liina Raudvassar elas oma perega mitu aastat Uppsalas ja San Franciscos, et abikaasa saaks esiteks kaitsta doktoritöö ja hiljem teadlasena tööd leida. Kui Tartu ülikool leidis noorele teadlasele erialast rakendust, pöördus pere tagasi Eestisse.
Olen kahel korral olnud Ameerika Ühendriikides sealsete eesti koguduste külaliseks ja õppinud tundma palju toredaid inimesi. Vahest seetõttu on mulle pagulusteema südamelähedane. Hiljuti vaatasin Kumus kaht tähelepanuväärset näitust. Üks neist andis ülevaate paguluskunstist ja teine väliseestlastest fotodel. Kunstinäitusel ei näinud ma peaaegu üldse pagulaste koduseinu ehtivaid lillemotiive ja Eesti maatikke. Kohtusin aga ühe tuttava pildiga, nimelt pallaslase Endel Kõksi altarimaali visandiga Lakewoodi kirikule. Võimas altaripilt (1973) ise on kui eestlaste elu lugu, mille üle Jeesuse hoidvad käed.
Fotonäitusel oli ka mõneminutiline ringvaade laevaleminekut ootavaist põgenikest Eesti rannikul ja inimlastist triiki täis laevalaest. Ma olen kuulnud jutte tuhandetest põgenikest ja lugenud mitmest eluloost selle teekonna kohta. Aga kord ise väikest killukestki nähes asetus kogu traagiline sündmus uude valgusesse. Sadamakail ootasid laeva valdavalt hästi riietatud, kübarais ja kontsakingades daamid ning mantlites ja kaabudes mehed, pakitud reisikohvrid kõrval. Riietus reedab nii mõndagi selle kandjast: lahkujad olid heal elujärjel inimesed. Ja laevad olid tõesti nii täis lastitud, et liikumisruumigi polnud.
Eric Soovere fotodel DP-laagrist on inimesed küll elamas kitsikuses, aga hoolitsetud välimusega. Foto DP-laagri käsitöönäitusest näitab, millised imeilusad kudumid ja pilutatud pluusid põgenikel kaasas olid.
Ajad aga muutuvad ja eestlased ühes sellega. «Nii mõnigi kord tuli kahetseda, et ei olda enam puruvaesed, sest jõukuse kasvuga lõdvenes kokkukuuluvustunne ja -vajadus. See pahe ilmnes siis, kui jaksati osta oma auto või maja,» on Eric Soovere kirjutanud Ameerikasse jõudmise ajast.
Proovi inimlapselt küsida, kus on tema kodu. Eks oleme kõik rändajad siin maailmas. Kes teel koju, kes kodust välja. Ootaja aeg on pikk ja koduigatsus – heaolust olenemata – jääb.

Sirje Semm
,
peatoimetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)