Esileht » Uudis » Uudised »

Jõulukingituste avamine

25.12.2019 | | Rubriik: Uudised

Tallinn, tornide linn: esiplaanil langeb kate Tallinna Jaani kiriku tornilt. Ain Saarna

Üks poiss oli põnevil. Oli kindel, et saab jõuludeks just selle, millest oli unistanud. Kui pakid kuuse alt kätte sai, virutas ta need kõik laua alla ja lahkus, et jätkata mujal enda väljaelamist. Need, kes kuuse juurde jäid, olid kurvad. Olid hoolega otsinud ilusat, vajalikku. Keegi oli kudunud. Keegi oli värvinud, joonistanud. Poisil oli oma suur unistus ja muu teda ei huvitanud. Tema meelest olid need jõulud ja tema lähedased nõmedad.

Mõned unistavad väga suurelt. See poiss tahtis kõige uuemat, võimsamat nutiseadet, mille abil senisest veel põhjalikumalt ja pikemalt põgeneda irratsionaalsesse ilma. Pärisinimesed olid igavad. Nemad pangu tema jaoks toit külmkappi ja lauale, ostku talle korralikud firmariided selga. Maksku kütte ja muu eest ning andku ka korralikku taskuraha. „Ega mina ju palju taha. Mõni saab palju rohkem kui mina.“ Nii ta mõtles. Oli küll õppinud koolis arvutama, aga ei osanud seda oskust reaalelus aeg-ajalt kasutada.
Kuidas meie jõulud on läinud? Kas oleme pettunud või tänulikud?

Imeline kingitus
27. detsembril on johannesepäev. See on ühe tasapisi, pisitasa muutunud mehe päev. Oli Jeesuse jüngriks saades kärsitu ja kättemaksuhimuline, kuid muutus meheks, keda me tunneme armastuse apostlina.
Tallinna Jaani kirik on selle Johannese nimeline pühakoda. Nende jõulude eel said paljud näha kingituse ilmumise imet. Restauraatorid olid ligi neli kuud teinud selle kiriku juures suurt ja vajalikku tööd. Kuna suur osa sellest toimus kaitsekilede taga, siis olid muutused inimeste eest pikalt peidus.
Ühel päeval alustati katete eemaldamist. Tund-tunnilt, päev-päevalt avanes see, mida paljud olid pikalt teinud. Esmalt ilmus kullatud rist, seejärel uuest vaskplekist särav tornikatus ja siis uuenduskuuri läbinud torn. Piksekaitse ja maandus, fassaadide värviparandused ja muu. Mõned asjad kõrgel tornis või katuseharjal, mõned maa all. Kokku üks suur ime ja imeline kingitus. See, kuidas tellingud madalamaks muutusid ja kate meeter-meetrilt langes, oli kui suure kingitusepaki üliaeglane avamine.
Poolteist kuud tagasi jõudsid tööd tornis nii kaugele, et seal alustati vana katusepleki eemaldamist. Äkki taipasime – kõik tornikatuse 16 kandetala ja müüritalad, millele need toetusid, olid pehkinud. Kivimüür, millesse olid need kunagi müüritud, ja katuseplekk oli seda seni peitnud.
Kuidas see tornikatus siis püsis? Püsis tänu kõigutamatule keskmele – ematalale. Tuli meelde, kuidas suvel üldlaulupeol tuhanded palusid, et Kõigutamatu Kese meist lahti ei laseks. Tema ei olegi lasknud, kuigi paljud, näiliselt tugevad kandetalad, mida oleme püsti ajanud, on pehkinud.

Kõigutamatu Kese on kandnud
Taas tuleb meelde see, kuidas Eesti vabariigi 20. aastapäevaks välja antud piduraamatu sissejuhatavas tekstis kord kiideldi suurte saavutustega, mida meie riik ja rahvas on saavutanud. Jumalast, tema õnnistusest ja armust polnud seal ridagi. Ikka kõigest sellest, mis peagi meid enam ei kandnud.
Tegelikult on Jaani kiriku torni ematala kohatu kõigutamatuks keskmeks nimetada. Ematala oli kõikuma hakanud. Üks mees suutis risti alt torni katust umbes 25 sentimeetrit oma käejõuga kõigutada. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui me sel aastal poleks hakanud torni remontima. Jumal tänatud, et kõik 24 külgmist kandetala said päev enne sügistormi uued püsivad otsad.
Jõuludeks langesid kingituse ümbert katted. Sellega on nüüd kõik hästi.

Suurim kink on armastus
Kui me vaid oskaksime tänulikud olla kõikide kingituste eest, mida on meile tehtud! Kui vaid tuleksime kokku tänama Kõigutamatut Keset, kes pole meid lahti lasknud. Hea, kui me ei harjuks kõige heaga, ei peaks imelist normaalseks, ei võrdleks enda kingitusi teiste omadega ja suudaksime olla rõõmsad ka siis, kui teised oma kingituste üle rõõmustavad.
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart tuletas selle aasta esimese advendiküünla süütamisel Raekoja platsil meelde, et suurim, mida Jumal on meile kinkinud, on armastus. Nii see ongi ja see hämmastavalt suur kingitus on tehtud meile kõigile.
Soovin Sulle, hea lugeja, et Sa suudaksid sellele peagi lõppevale aastale tagasi vaadates ja peagi algava uue aasta päevades seda uskuda.
Jaan Tammsalu,
Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)