Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jõulukellad ja kerkokell

19.12.2007 | | Rubriik: Arvamus

Lugesin peapiiskop Andres Põderi raamatut «Pärimuste pöördepunkt. Kõned ja kirjutised» (Tallinn, 2007) mõtisklemiseks, niisiis siit ja sealt, seega mitte rida ning lehekülg järjest.

Raamat üllatas mind heas mõttes, sest harva, kui keegi esitab meile omi seisukohti koondatud kujul ametiaja keskel ehk siis nõnda, et kui nende seisukohtade üle aru pidada, võiks see kasu tuua kohe ja mitte alles tagantjärele.
Üks niisugune koht leidub päris raamatu alguses (lk 18) artiklis «Jõulude väljakutse». See artikkel on ilmunud 10 aastat tagasi, jõululaupäeval 1997 ajalehes Postimees. Peapiiskop kirjutas siis veel Pärnu praostina, et «jõulukellade elustav kõla nurjas mitme põlvkonna ateistide ponnistused lasta rahval kirikukella kuuldes mõelda üksnes Gustav Suitsule ja surmale».
Oleksin niisugust mõttekäiku ning vastavalt ka lauset vältinud. Kuid kontrolligem ajalugu! Juhan Liiv suri Koosal Plakso-Madise talus 1. detsembril 1913. Soomes elav Gustav Suits kirjutas oma «Toone kellade kaja jõulukellade helinasse» mitte nekroloogiks, vaid Liivi matuste järel põhimõttelise artiklina ühiskonna silmakirjalikkusest olla kirjanikule tänulik alles haual ja peiedel. See ilmus Tartu Päevalehes samuti jõululaupäeval.
Artikli põhiküsimuseks oli: kui arenev ühiskond igatseb oma kirjandust, miks ei toeta ta siis loojat enne, kui on juba hilja? Aspekt oli isiklik, sest Suitsu noor pere elas Helsingis väga vaeselt ja Aino Suits ootas viimaseid kuid esimest last. Kuid Gustav Suits ei küsinud raha endale. Ta mõtles kõikidest, ka Vildest Kopenhaagenis ja Tuglasest Pariisis. Pole usutav, et keegi nõukogude võimukandjaist oleks sundinud inimesi Suitsu toda artiklit üle lugema ja meelde jätma.
Mingem ajas tahapoole. Gustav Suitsu kodu Võnnus oli hernhuutlik. Kui ta Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professorina suunas oma õpilase Rudolf Põldmäe (1908–1988) uurima vennastekoguduse ajalugu, siis võis juhendaja enda noorpõlv ses suhtes kaasa mõjuda. Suitsu vaimulikuks hooldajaks oli tema ristiisa, Võnnu ja pärast Jaani koguduse õpetaja ning hilisem Liivimaa kindralsu-perintendent Gustav Oehrn, kes toetas poissi ka rahaliselt.
Teoloogi Gustav Suitsust siiski ei saanud – tõenäoliselt pigem ajastuomaselt kui isiklike vahekordade tõttu. Küllalt vaieldav on nimetada Gustav Suitsu isegi antiklerikaaliks, sest ta abiellus pastori tütrega ja see kestev armastusabielu ei toonud religioosselt pinnalt kaasa ainsatki arusaamatust. Usulises mõttes oli Gustav Suits adogmaatik.
Tema luuletus «Kerkokell» on kirjutatud ema surma järel, millalgi 1912. Oma tundmusi selle nii isikliku kaotuse puhul kirjeldab Gustav Suits kirjas Friedebert Tuglasele 3. märtsil 1912, nii et kes tahab Suitsu seda palju kordi loetud luuletust süvemalt mõista, peaks tundma ka viidatud kirja.
Suitsu ema Liis suri jõulude aegu 1911. Täiesti mõeldav, et Juhan Liivi lahkumisest kirjutades oli Suitsul meeles ka ema surm, vähemasti meeleolulises mõttes. Ent see meeleolu pole kuskil ei kiriku ega jõulude-vastane ja isegi kõige reaktsioonilisem ateist ei saaks seda luuletust kasutada luterliku kiriku ega kristluse, üldse sügava religioossuse vastu.
Mitmed suitsulikud motiivid, ennekõike kevadeimetlus, korduvad hiljem August Sangal, kes arbujana oli samuti adogmaatik. Sellegipoolest ei maksa Sanga ka nii vallatust luuletusest nagu «Galilei» (1958) lugeda välja võitlevat kirikuvastasust nõukogude vaimus. «Öelge, papid, mis on pärispatt?» laseb ta rahval küsida.
Luuletus on kirjutatud nn Nikita sula ajal, niisiis ikkagi okupatsioonialuse tsensuuri tingimustes, kuid läbinägelikum on tõlgendada noid pappe kui üldse sõgedaid dogmaatikuid paralleelidena ka nõukogude korra «alustalade» suunas. «Lõdisevad usuisad» sealsamas ei saa käia Uku Masingu, August Sanga vaimukaaslase kohta.
Gustav Suitsu uurijatest on seni kõige teenekam kahtlemata Nigol Andresen (1899–1985). Temast sai ateist tähenduses «kirikuväline» umbes Esimese maailmasõja lõpul ehk Eesti Vabariigi künnisel. 1940. aastal reetis ka tema Eesti Vabariigi, ent tema sihiteadlikud kokkupuuted tulevaste okupantidega algasid juba varem.
Hiljem (1958), pärast (1955) viie aasta ärakandmist talle mõistetud karistusest 25+5 oli ta KGB varjatud kaastööline. Osa sellest oli teada, muud võis aimata. Kõik see ei seadnud aga kuidagi kahtluse alla Nigol Andreseni pädevust «Noor-Eesti» epohhi ja Gustav Suitsu tundmises.
Gustav Suitsu elulooga tegeles põhjalikult Jaan Roos (1888–1965), kes oli teoloog hariduse poolest. Siinkirjutaja, omal viisil kummagi töö jätkaja, on küll ateist, kuid mitte vähem tolerant kõiges, mille kõlbeline alus pole agressiivne.
Lühidalt öeldes – Gustav Suitsu uurimises (ma mõtlen akadeemilist tööd, mitte kollaboratiivset propagandat) puudub see ateist, kes oleks jõulusid eitanud, saati siis seadnud tema luulet jõulupühade rõõmu vastu. Luuletuses «Jõululaul aastal 1905 p. Kr.» fikseerib Suits isegi, kes on tegelikult need, kes jõulude rahust teevad verepulma.
Niisuguseid ebakohti annab vältida, kui korraldada sari seminare trükikõlblike ettekannetega vaimse kultuuri ja religioossuse kokkupuuteist ning arenguist. Piire on vaja, kuid barjäär on tõke ja mitte piir.

Image
Peeter Olesk

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)