Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

JÕULUJUTUD

19.12.2007 | | Rubriik: Tähtpäev

Eesti Kiriku jõulujuttude konkurss on lõppenud.

Konkursile «Jeesus koputab uksele» ootasime mõtisklusi sellest, kuidas näeks välja elu Jeesusega, kuidas Temaga kooselu muudaks või mõjutaks minu elu.
Toimetus palus laekunud töid hindama kirjandusteadlase ja Eesti Kiriku autori Peeter Oleski. Tänases lehes avaldatakse þürii poolt paremaks tunnistatud lood.
Ja need on Heljut Kaprali, Katrin Luhametsa, Marve Abilise ja Heikki Silveti jõulujutud.
«Sean ta esikohale Heljut Kaprali, sest me peame mälu hindama. See on isiklik mälupilt. Tema kogemust meil kõigil olla ei saa, aga see, mis meid kõiki temaga seob, on just nimelt mälu. Olen rabatud, et 84aastane arst tahab midagi ära öelda, aga ta ütles, ja seda tuleb hinnata,» põhjendas Olesk valikut.
Toimetus tänab kõiki konkursil osalejaid ning soovib ilusat jõuluootusaega ja kohtumist meie Päästjaga.



Kõige karmimates tingimustes

 

Jõulud on kahtlemata kristliku maailma kõige suuremad pühad. Samas on need pühad ka perekondlikult kõige hingelähedasemad ja südant soojendavad.
Oma kogemustest mäletan Arhangelski oblasti vangilaagrist 1945. aasta jõuluõhtut. Näpistasid nälg ja külm ning tunda saime halastamatut julmust. Vaatamata kõigele sellele on neist aegadest säilinud erakordselt soojad ja säravad jõulumälestused.
Kätte oli jõudnud 1945. aasta jõululaupäev. Jõulude tähistamine laagris oli mõeldamatu. Ühel mehel õnnestus metsatöölt tulles vatijope alla peidetult tuua laagrisse väike kuuseke. Barakis teesklesime tavalist õhtut, olles oma naridel pikali nagu ikka pärast tööd. Kui õhtune vangide loendus oli läbi, võtsime nari alla peidetud kuusekese välja. Sidusime selle nari posti külge. Imekombel leidus ühel kaasvangil veel patareivanglast kaasa toodud küünal, mille kinnitasime kuusele.
Meid oli barakis kolm brigaadi, kokku 75 meest. Nüüd oli meil kõik väline olemas, et jõuludega alustada. Süütasime küünla, pirrud kustutati (tol ajal laagris elektrit veel ei olnud, tuli läbi ajada omavalmistatud, männipuust tõmmatud pirdudega). Mehed istusid kahekordsete naride serval. Mustveest pärit kooliõpetaja August Luming viis läbi meie jõuluõhtuse jumalateenistuse.
Alustasime vaikselt jõululauluga. Jutluse pidas Luming. See oli midagi erakordset ja hinge haaravat. Olime kõik kodudest kaugel, aga mõtetega siiski oma armsate juures. Paljude omaksed olid Siberisse välja saadetud või vangistatud nagu meiegi. Teadsime, et ka nemad mõtlevad meile. Olime seal nagu üks palvetav pere Jumala palge ees. Enamikul meestest olid pisarad silmis.
Pärast jutlust alustasime Gruberi lauluga «Püha öö». Minule on see olnud alati kõige kaunimaks jõululauluks. Siis aga prantsatas ootamatult suure mürinaga lahti uks. Sisse paiskus aurupilv, kuna baraki uks avanes otse õue, kus oli ligi 40 kraadi külma. Aurupilvest ilmus nähtavale keskealine vangivalvur, käes ligi meetripikkune kaigas, ja käratas täiest kõrist: «Mis siin toimub?!»
Meie jätkasime vaikselt laulmist, vaatamata hirmule, et äkki kukub materdama, sest see, mida tegime, oli rangelt keelatud. Meie silmade all hakkas too käre mees «sulama». Ta jäi vaikseks, võttis peast oma läkiläki ja istus meie juurde nariservale. Laulsime veel paar jõululaulu ja siis oli lõpupalve. Valvur pani mütsi pähe ja lahkus vaikselt. Tundus, et temagi hingekeeled olid hakanud kaasa helisema. Meil olid ikkagi jõulud, mida halastuseta riigivõim ei saanud meie südametest röövida.
Nüüd, 62 aastat hiljem sellele mõeldes läheb ikka veel süda soojaks – need olid erakordsed jõulud ja meil oli jõululaps Jeesus! Jõulud jäävad jõuludeks ka kõige karmimates tingimustes.

Heljut Kapral


Kitsast ust otsides jookseme end hingetuks

Advendiaega tõlgendatakse ootuse-ettevalmistusena Jeesuse Kristuse tulekuks. Igal aastal ehime endid ja oma kodusid, teeme vastastikku kingitusi ning põletame kuusepuudel küünlaid. Lõppeks peame ikka kurvalt nentima: seekord ta veel ei tulnud…
Kas pole mitte vastupidi? Jeesus ootab meid, inimese poegi ja tütreid, mõistma Tema sõnumit, eeskuju ja õpetust. Eks ole Ta öelnud, et koputage, siis teile avatakse. Kuhu koputada? Kas Ta ei öelnud, et minge sisse kitsast uksest. Järelikult sinna tulebki koputada. See on iga inimese enda hinge uks – pöörduks.
Maailmast kitsast ust otsides jookseme end hingetuks. Nimelt sisemine pöörduks võib avaneda tunnil, mida me ei tea. Salakesi nagu varas öösel. Samas, kui see lõppeks avaneb, siis lööb nagu välk idast, mis paistab läände. Nagu haputaigen, mis kohub mitmekordseks, nagu sinepiiva, millest kasvab kõrge taim.
Kujundlik keel viitab avardunud, s.o Kristuse teadvusele, mis ei piirdu enam ühe konkreetse isikuga, vaid laieneb ja hõlmab ka teisi. Vastavalt vajadusel. Selle kohta öeldakse: ta luges mu mõtteid. Jeesuse puhul oli see tavaline. Tema oli kitsast uksest täielikult sisenenud nn jumalariiki, mõistes universumi toimemehhanismi ja kogedes vahetult-kaemuslikult-seespidiselt selle olemust.
Jeesus oli üks kõiksusega. Sai seega vastava võimu ja väe teha tegusid, mida meie nimetame imedeks, ning võimaluse manifesteerida end Maailmavalguse, Elu ja Tee, Eluleiva ja Eluveena. Ta tõepoolest ka oli/on kõik need asjad. Sel kombel võitis Jeesus ära selle maailma põhihirmud: nälja, haigused, sõja ja surma.
Jeesus ootab kannatlikult, Ta kannatab («kannatama» tähendabki meie keeli ka «ootama»). Kui paljud meist söandavad koputada? Milleks seda üldse vaja on? Mis meil niigi viga? Põhjuseks saab olla Elumängu avardumine. Tõsiasi, et ligikaudu 90% universumi mahust on nn tume energia ja sama protsendi piires on ka inimeste kasutamata ajumaht ja DNA kogus, viitab asjaolule, et universum on väga noor. Oleme oma arengu imikueas. Jumal-isal, lõputul teadvusel, mis on kogu kõikelubav võimalikkus, on oma kogemuslikele järeltulijatele varuks palju häid ande. Universum kui armu laud on piiritu.
Mis meid takistab? Meeleparanduse puudulikkus? Mida üldse tähendab meeleparandus? Inimene toimib maailmas põhiliselt viie meele kaudu. Saadud aistingud tõlgendatakse ajus vastavalt eelnevale kogemusele. Et inimene ei muutuks pelgalt programmeeritud bioloogiliseks robotiks, on vaja aeg-ajalt tulla uuele mõttele, selgemale arusaamale kogetava kohta. Tõusta üles, ärgata! Jeesus seadis selle meile silme ette: risttee – risti tee. Alati on mitu võimalust!
Kahjuks ei ole see siiani realiseerunud. «Taevavõtmed» on endiselt «Suure tulipunase Lohe» käes. Need, kes teda tões ja vaimus teenivad, ei lähe ise sisse kitsast uksest ega lase minna ka teistel. Pealegi on tänapäeval avaraid väravaid ja laiu teid silmatorkavalt rohkem kui Jeesuse ajal. Neile, kes pole veel kitsast ust leidnud, kujunevad laiad uksed eksirännakute labürindiks. Olgem siis üksteisele valguse näitajateks, sõnumitoojateks ja teeviitadeks.

Marve Abiline


Teel ühise sõbra juurde

Lumisel jõulukuu päeval asusin teele, et külastada üle pika aja oma kallist sõpra. Linna servas vibutas pöialt üksik hääletaja.
Tegelikult ei võta ma kunagi hääletajaid peale, aga kuna mu auto porised aknaklaasid osutusid siiski häirivalt läbipaistmatuteks, siis oleksin pidanud nagunii nende puhastamiseks korraks peatuma. Nii võisin ju ühtlasi ka hääletaja peale võtta. Kuuldes minu sõidusuunast, arvas hääletaja, et talle sobikski väga hästi, kui ma otsejoones oma sihtpunkti sõidan – küll tema siis omal käel edasi saab.
Olin seda küllasõitu juba kaua kavandanud ning kujutledes peatset rõõmsat kohtumist, unelesin ma rooli taga istudes hea meelega omaette. Hääletaja istus nagu kokkulepitult vaikides mu kõrval ja lasi mind oma mõtetes rännata. Viisakuse mõttes siiski küsisin, et kas ka temal tuleb vahel ette, et armsa sõbra külastamisest küll mõeldakse tihti, kuid reaalselt viiakse plaan täide lubamatult harva.
Ja sageli on just jõuluaeg see, mis toob inimese tagasi «maa peale» ja sätib südame õigesse kohta. Mu kaaslane naeratas sõbralikult ja vastas, et tema oli kord täpselt samasuguses olukorras. Teda tõi maa peale samuti jõuluaeg. Ja enne sõber Aadamale küllatulemist oli ta seda kavandanud kohutavalt kaua. Lisas veel, et ka tahet ei tasuks alahinnata ja plaani tegemine iseenesest on tahte väljendus.
Tundsin, kuidas mu süümepiinad sulasid ning õnnelikuna peatsele kohtumisele mõeldes meenusid vaid mu sõbra parimad omadused. Terve ülejäänud tee pajatasin hääletajale tema headest tegudest, töökusest, kannatlikust meelest ja tähelepanelikkusest. Muuhulgas selgus, ka mu kaaslane on teel sõbra juurde. Ja tema sõber pidavat olema samuti parim! Ta kõneles inimesest, kes kunagi ei kaota lootust, kes julgeb tunnistada oma vigu, kuigi paljusid neist on ta teinud korduvalt, ja kes soovib lasta end jätkuvalt paremaks inimeseks vormida.
Keerates sõbra koduõuele, küsisin hääletajalt, kas see on talle ikka kõige mugavam koht mahaminekuks. Kui mu kaaslane autoukse lahti lükkas ja väljudes tõeliselt sügavasse hange vajus, mõistsin, et ta tõesti tahab siinsamas maha minna. Ja minu üllatuseks hakkas ta astuma mu sõbra koduukse poole.
Alles siis taipasin, et me olime olnud teel ühise sõbra juurde! Sama ebameeldivalt kui kõlas talvevaikuses sulguva autoukse müts, hakkas mul hinges närima tõdemus, et hääletaja oli suutnud näha justkui mu sõbra sisse ,ja minu ülistuslaul Parimale Inimesele muutus selle kõrval eriti mannetuks.
Mu kaaslane seisis juba ukse juures ning jälgis mind ootava pilguga. Ma kohmitsesin auto juures meelega nii kaua. Mulle lihtsalt ei meeldinud teadmine, et mingi suvaline hääletaja suudab inimest näha nii armastavate silmadega. Oli ta ju kirjeldanud ka mu sõbra puudusi, kuid see ei vähendanud kübetki tema austavat ja armastavat suhtumist temasse. Jah, ma olin kade, sest mul ei olnud taolisi erilisi silmi! Küllap praegu seal ukse kõrval seistes loeb ta ka minu mõtteid ja teab väga hästi mu näiliselt asjaliku toimetamise tagamaid. Ma arvan, et ta suudaks anda minugi kohta rabavalt reaalse kirjelduse.
Hääletaja oli hakanud tagasi minu poole tulema, viibates kutsuvalt käega. Jah, mõistsin ma, ta loebki mu mõtteid! Ja ta kutsub mind sellegipoolest! Ühtäkki, tundes ära Tema, kellega koos sama teed olin tulnud, tegi hinge voolav rõõm mu sammud nii kergeks, et tema poole minema hakates ei tunnistanud mu jalad vähemat kui jooksusamme.
Katrin Luhamets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)