Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Jõuluevangeelium kiriku töötegijatele

25.12.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Jõuluaeg tähendab vaimulikele, kirikumuusikutele ja teistele koguduste töötegijatele sedasama mis muiste talurahvale heinaaeg. Paljudel on jõuluõhtu ja jõulupühade ajagraafik täpselt välja arvestatud ja viie minuti täpsusega paika pandud – mis kell peab ühe teenistuse lõpetama ja autorooli istuma, et õigeks ajaks järgmisele jõuda.
Pühadele eelnevad advendinädalad on olnud täidetud jõulukontsertide ning koolide ja lasteaedade jõuluteenistustega. Lisaks sellele on vaja tuua kuused ja kaunistada kirikut, käia jõulurõõmu jagamas hooldekodudes ja haiglates. Jutlused ja kõned, eel- ja vahemängud vajavad läbimõtlemist ja ettevalmistamist. Paljudel kiriku töötegijatelgi on pered ja lähedased, kes vajavad aega, tähelepanu, armastust ja pühadetunde jagamist.
Pole saladus, et mõnikord võib see endaga kaasa tuua väsimuse, isegi tüdimuse ja kurnatuse tunde. Kui tööpäevad on pikad ning aega vaimseks ja füüsiliseks taastumiseks vähe, jumalateenistuste ja kontsertide ettevalmistuseks kuluv aeg võetakse pere ja lähedaste arvelt, hüppeliselt kasvanud vahetute ja virtuaalsete kontaktide hulk tähendab paratamatult ka unustamist ja suhtlustõrkeid, võib see viia pealiskaudsuse, närvilisuse ja konfliktideni, mis omakorda ei lase keskenduda jõulude vaimulikule sisule ja sellest täit rõõmu ning rahuldust tunda.
Mida siis „jõulustressi“ vältimiseks või sellega toimetulekuks ette võtta? Esmalt võiks igal päeval rahulikult maha istuda ja teadvustada: tegelikult on see väga tore, et jõulud Kristuse sünnipühana ja kirik pühakojana inimestele korda lähevad. Kas me igatseksime niisugust advendi- ja jõuluaega, kus toimuvad üksnes korralised jumalateenistused ühtede ja samade ustavate kirikulistega? Kas tahaksime töötegijatena advendiajal vaikse ja inimtühja kiriku kantseleis aastaaruannet koostada? Vaevalt küll.
Kui meile vahest tundubki, et inimesed hindavad jõulude puhul pigem välist sära ja kombestikku, siis on just meie ülesanne ja võimalus täita see vorm sisuga. Viidata sellele, mida inimesed võib-olla ei oskagi otsida, aga mida me kõik vajame – lunastust süüst, üksindusest ja kaduvusest, andestust ja lepitust, rahu ja meelekindlust, tähendusrikast elu ja suhteid. Seda kõike saab meile pakkuda Jumala Poeg Jeesus Kristus, kelle sündimist me jõuludel pühitseme. Oleks meil vaid taipu ja julgust asetada jõululaps Jeesus kõigi erinevate kiriklike sündmuste ja kohtumiste, aga eelkõige oma elu, hoiakute ja suhete keskmesse!
Teiseks peame enesele tunnistama oma piiratust nii ajas kui ruumis, mis võib mõjuda vaimselt vägagi vabastavalt. Me ei pea jõudma kõike ja kõikjale, vaid täitma esmalt need ülesanded, mis on meie põhiline kutsumus ja kohus Jumala ja inimeste ees. Mina ei oota enam ammu, et peaksin jõuludele eelnevatel nädalatel või isegi jõululaupäeva jumalateenistustel kogema erilist pühadetunnet või usulist kirgastumist. Mõnikord need hetked tõesti kingitakse, kuid alati selleks lihtsalt pole mahti. Ning pettumuse asemel võrdlen end pigem päästetöötajate, politseinike või meedikutega, kes jõuluööl valvavad teiste inimeste elu ja tervise järele ning teevad oma igapäevast rutiinset tööd nagu Petlemma karjased.
Püüan leida aega lähedaste jaoks ning puhkamiseks pärast suurte pühade lõppu, aastavahetuse paiku, ning minu jõulutunne peitub teadmises, et Kristuse tuleku ja tema toodud uue ajastu üle rõõmustamine ei pea kuuluma üksnes kindlasse kirikuaasta perioodi, vaid sellest võib ammutada ja selles elada iga päev. Õnneks ei lõpe jõulurõõm ja -õnnistus jõuludega!
Tervitan kogu ristirahvast, iseäranis kiriku töötegijaid peapiiskopist kuni koguduse kellalööjani. Andku Jumal, et oskaksime imelisest jõuluajast rõõmu tunda, kasutada seda kuulutustööks ja hingede võitmiseks Kristusele, aga ka rahulikult leppida oma pealiskaudsuse ja kiirustamise, äparduste ja unustamistega – just sellistena jõululaps meid armastab, igatseb ja tuleb meie ellu. Tuleb, et meid iialgi mitte maha jätta.
Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 
Marko Tiitus,
assessor

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)