Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Jõuludest algavalt teelt

26.01.2005 | | Rubriik: Hingehoid, Kirikuelu

Kõik hea, mis sünnib, on väike ja varjus. Kõik tõeliselt hea. Suurel väljakul, suurte keskel on küll mõnus ja uhke olla, aga mitte enamat.
Seal nauditakse iseennast olemise suures õigsuses ja vägevuses, ükskõikselt rahul olles muud nägemata. Uus sünnib ääremaal ja ilma maiste vägevate tähelepanuta. Aegade algusest saati nii bakterite, sauruste kui ka inimeste maailmas. Suured suurel väljakul on olnud alati kaduv minevik, vaatamata nende endi kõikvõimsatele väidetele.
Veidi üle 2000 aasta eest sai nii alguse uus tee Jumala poole. Kõrvalises kohas vaid kitsa vaevuaimatava rajakesena sai see sündida. See on elu seadus. See on Jumala seadus. Sai alguse tee, mille sünni tähistamine on läbi aegade olnud meeldetuletuseks, kuis järgneval aastal samme seada.
Tee-ehitajad
Inimesed on selle Jumala ilmutuse ümber põlvest põlve templit ehitanud. Tahtnud parimat, aga sageli on välja tulnud «nagu alati». Pühendades vaid oma maise piiratuse Jumalale, on sageli hakatud ehitama laia teed Tema poole. Laia teed, kuhu kõik ära mahuksid, et kõik saaksid ühel viisil pääsemise poole pürgida.
Laia teed, kus pimedad kobades kraavi ei kalduks, vaid kõigele vaatamata teele jääksid. Ka pimedad, kes ei näe, sest kardavad silmi avada – valgus pimestavat nii valusalt. Aga lihtsam kui teed laiemaks ehitada, on pisendada teelisi endid, suruda neid maadligi ja õhkõhukeseks. Väikseid hingi saab ehk Jumala poole püüdlemise teele paigutada enam ja väiksema vaevaga kui suuri.
Inimene on loonud laiad inimeste teed, mis aitaksid kogudusi rikkaina hoida. Nii laia, et tee servadki ulatuvad silmapiiri taha. See tee peab aitama suunda hoida, aitama minna õiges suunas, Jumala poole, olema kõigile päästja.
Aga kus on sel teel õige suund? Inimesed sebivad igaüks ise suunas, väites, et just tema läheb selles õiges, ja kutsuvad ennast järgima. Pime kobab käsikaudu, väites uhkusest hiilates, et tema tühjast valgusest pimestamata tunded juhivad teda just õiges suunas. Kel kõvem hääl, sel on ikka järgijaid, ja nii voogab sel teel rahvavoole eri suundades, kokku põrgates, üksteisega vihaselt kiseldes ja surnuks tallates.
Osa segadusest heitunuid jookseb paanikas ringi otsides väljapääsu maisest põrgust. Sattudes tee äärde, hüppavad nad üle serva ja jäävad püdelais põõsais maa ja taeva vahel turnides mõnuga parastades irvitama. Ehk ka teelolijaid kivide ja mädatomatitega pilduma. Nemad on sellest Paabeli segadusest priid! Ei ole teed Jumala poole, ei ole Jumalat. Sest laial teel toimuv on jõledus.
Osa teele jõudnuid, vaadates liikujate hullu melu ja kisklemist, leiab, et nemad sellistesse jamadesse ei lasku. Kuhu tõmmelda sellel ääretul pääsemise teel? Tee ehk ise ongi pääsemine. Ja nad seisavad teel, uhked oma äratundmises, et on paremad endi ümber mäslevast kisklemisest. Nad siluvad, kaunistavad ja ülistavad oma seismist ja seismise kohta teel. Teel, mida nad ei kasuta teena, vaid ainult tugipunktina keset arvatava pääsemise ääretut välja. Vahel on hea, et seegi on, tühjuses maa ja taeva vahel kõlkuda on veelgi hullem.
Teel olles tuleb teed mööda minna. Tee ise ei vii meid kuhugi, ka mitte Jumalale ehitatud tee. Tee pole lendav vaip, mis nõiasõna väel meid unistustemaale kannaks. Teeline peab kasvama nii suureks, et ta näeks suunda hoidvaid tee ääri. Ehk suuremakski, kui tee-ehitajad lubavad. Ja ennäe, nii mahub teele palju rohkem rahvast, sest tee suund on näha ja kisklemist pole. Ja ei ole sugugi ummikuid, mida tee-ehitajad on kartnud.
Sageli ei luba inimene teisel temast suurem olla. Suur ja hea suure hea tee ehitaja ei talu, et ka keegi teine võib olla suur, ehk temast suuremgi, teha teel vaimult suuri tegusid. Suured tallavad ju põrmu tema hea ja uhke tee, mida põlvest põlve on ehitatud. Kindlam on teele panna piirangud – ülemõõdulistele hingedele keelatud. Enda võimu nimel, enesega rahulolu häirijaid on teemeistrid ikka kuradit teenivaiks valeprohveteiks kuulutanud.
Tee-juhatajad
Jõuaeg on jälle möödas. On aeg rõõmupäevaga kättejuhatatud kohast sammu rajale seadma hakata. Missugune on see õige juhatus?
Parimat jõuluteed on kuulutanud ülikaubamajad rahalüpsi platsidel olevat. Lai tee lõputu ja rahuliku ringliiklusena ümber asjade naba. Tee, mis ei vii, kus minek on ainult võimas naudeldav paigalolek.
Teised käivad seda teed kirikus vaatamas. Ja rahul ka selle mittenägemisega, rõõmustavad segamatust peole andumise võimalusest.
Selle tee leiab hoopis kõikjal Jumala Ilmas. Kes saab selle raja leidmiseks juhatust kirikus kuuldud Sõnast, kes kõnnumaa kuulmatust vaikusest. Igaühe oma kitsuke rada on see, mis teda Jumala poole suunab. Lai ja sillutatud väli, kuhu meid lahkesti juhatatakse ja häälekalt kutsutakse, võib vaid vaimu kasvamise kohaks olla – üks koht, kust võib näha lõpuks seda enda ees ootavat käänulist teed, täis karisid ja torme. Kui seal vaid edevaid ja kadedaid nii palju poleks.
Ka edevate ja kadedate siblimisest eemal, üksinda vaikusest raja leidmiseks ei piisa iseendast. Sinna kuulmatusse kaugusesse suundudes on vaja ühes võtta palju kaaslaste pakutud vaimujõudu. On vaja tahtmist seda koormat läbi rägastike kukil kanda, et aja saabudes oleks hingel toitu suuremaks sirguda. Ilma kasvamiseta, üle sambla ja sõnajalgade sirgumiseta pole lootust selle tee kulgemist näha, näha valgust rändajat juhatamas.
Alles oma südames, selle aegade jooksul rohtunud tihnikus, on lõpuks koht leida rada, koht taasleida see rada. Kitsuke, üle mätaste, ümber kändude tümadest mööda. Mida leides sünniks rahu äratundmises – siin juhib Jumala seadus. Selle ülesleidmiseks on aga vaja vaeva näha, kitsukest rada märgata.
See rada viib rändaja õiges suunas, sellelt pole hirmu eksida, kõrvale kalduda. Ainult on vaja jälgida, et kõikvõimalikud kiusatused ja raskused käega lööma ei pane. Seal ei saa olla ükskõikne ei iseenese ega ümbritseva suhtes.
On lõputult teid Jumala poole, iga kitsas rada isesugune. Need kõik kokku annavad ühe väga suure tee, mis on ikka nii kitsas ja käänuline. Alles oma raja leidnuna on näha teiste rajaleidnute kulgu mööda samavõrd õigeid radu, alles siis on mõistmist rännata oma teel edasi, olemata püüdlemise teel üksi. Inimene, aegade jooksul koos elama loodud, saab kindluse astuda oma Jumala teed alles siis, kui saab oma maist vaimusammu seada ühes teisel maisel rajal samas sihis kulgejaga.
Tõnu Ploompuu

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)