Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jõulude mälestuseks

04.01.2017 | | Rubriik: Arvamus

Öeldakse, et tervis on kalleim vara. Ja tõesti, kui me ei põe, ei pea võtma rohtu ega käima arstide juures, siis me õilmitseme. Kuid ka julm ja halastamatu inimene võib pakatada tervisest, kuid olla nuhtluseks kaasinimestele.
Aga Franz Kafka ja Uku Masing olid kopsuhaiged, Juhan Liiv ja van Gogh vaimselt tasakaalutud, kuid hoolimata tervisehäiretest andsid nad maailmakultuurile rohkem kui paljud terved keskpärased kultuuriinimesed. Nii et ka tervis ei määra alati kõike.
Praegu maailma valitsev kapitalistlik süsteem rajaneb kasumi tagaajamisel ja edukultusel. Hidalgo don Quijote oleks ka praeguses ühiskonnas naeruväärne. Selle rüütli õilsad teod pöördusid tema vastu, sest kuri maailm pööras tema heateod vastupidiseks. Õilsad teod pole praeguses maailmas populaarsed, tõelist altruismi on harva. Meie heateod piirduvad heategevusega, kui kuulutatakse välja näiteks korjandus mingi kalli raviaparaadi ostmiseks. Eriti kaastundlikuks teevad meid haiged lapsed. Ja eks rikastele koputatakse südamele, et nad oleksid tublid sponsorid.
Kui ühiskond jaguneb rikasteks ja vaesteks, eks siis ole kerge head onu ja tädi mängida. Aga milline oleks heategu siis, kui polekski vaeseid?!
Euroopa Liit algas majanduslikust ühendusest. Ja nüüdki on peaeesmärgiks majanduse arendamine, majanduse kasv. Kuid inimene ei ela ainult leivast. Ja nii ongi Euroopa Liit hakanud otsima uut narratiivi, et kustutada oma liikmete vaimset nälga.
Kunagi „pimedal“ keskajal oli Euroopa vaimseks aluseks kristlus. Kristlus ühendas Euroopa. Ei kaheldud kristlikes väärtustes. Kuid heaolu, teaduse ja revolutsioonide tulemusena muutus olukord. Ja nüüd, mil miljonid muslimid elavad Euroopas, pole kombeks enam rääkida kristlikust Euroopast. Nüüd räägime pluralismist. Ja ka kriisist. Ja see kriis on inimese hinges.
Ei tunta ennast kindlana selles maailmas, ei seista usus, vaid vaadatakse peeglist iseendale näkku ning sugereeritakse endale, et usk endasse on kõige tähtsam. Jumal on surnud ja teda pole enam vaja. Ta ainult segab meie elu, meie heaolu. Aga see „ise“ on sõltuv ülemustest, õpetajatest, poliitikutest, pankadest ja paljust muust ning lõpuks murrab vanadus selle iseendasse uskuja maha ning paiskab hauda, mida juba kolmas põlv ei mäleta.
Kasumiideoloogia soodustab röövimist, valetamist ja ülekohut. Jõulude ajal on kõik kohad kilinat-kolinat täis, kaubandus õitseb. Ja inimene unustab selles möllus, miks on tegelikult jõulupühad tähtsad. Me peaksime kasvõi korrakski loobuma kasumist, edust ja nägema üksteist Jumala lastena, rõõmsatena ja uskuvatena. Aga ei ole nii!
Kirikus muidugi tähistatakse Jeesuse sünnipäeva jõulude ajal. Võib-olla tähistatakse ka mõnes kodus vaikuses ja harduses päeva, mil sündis sõimes ja meie hinges meie Õnnistegija. Aga kui küsitakse inimestelt, mis tähendus jõuludel nendele on, siis enamik vastab, et jõulud on pere kokkusaamine ja heade toitude vitsutamine.
Jõulude peategelast Jeesust Kristust tavaliselt ei mainita. Nagu polekski teda. Ja nii ongi inimeste elust kadunud igaviku ja lõpmatuse mõõde, seistakse „kahe jalaga maa peal“ ega püütagi lendu tõusta vaimuvalda. Aga on öeldud, et jumalariik pole söök ega jook, vaid elamine Pühas Vaimus. Aga kes seda enam mäletab.
Nii istutaksegi pereringis, süüakse ja juuakse. Ja ongi saanud Jumala lastest kaduviku lapsed, tavalised koduloomad, kelle pea kohal ripub tapakirves – surm –, mis on alati valmis hukkama, ilma et oleks lootust hukatul ülestõusmisele ja igavesele rõõmule.

Tooming,Jaan24. veebruar 2012

 

 

 

 
 

Jaan Tooming,
näitleja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)