Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Jõulud vanglamüüride vahel

18.12.2019 | | Rubriik: Ühiskond

Viru vangla kabel, mis pildistamise hetkel oli valmis seatud õigeusklike jumalateenistuseks. Viru vangla 775-st kinnipeetavast võtavad siin jõuluõhtuteenistustest osa umbes 150 meest. Tarmo Linnas

„Ma olin vangis ja te tulite mu juurde“ (Mt 25:36b), võime lugeda tähendamissõnas viimsest kohtust nende kohta, kes pääsevad. Kirikud Eestis on saatnud seda ülesannet kinnipidamisasutustesse täitma 14 kaplanit.

Eesti vanglates on 9. detsembri seisuga 2500 süüdimõistetut või vahistatut. Ilmselt ei mõtle me sageli, kuidas ühiskonnast eraldatud pühasid veedavad, ometi jõuavad ka jõulud kinnipidamisasutustesse, et kõigil soovijatel oleks võimalus kuulda maailma sündinud Jumala Pojast, kelle sõnumisse kuulub ka kuulutus „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!“ (Mt 9:13b).
Eesti EKB Koguduste Liitu kuuluva Mustvee Betaania koguduse pastori ja alates 2010. aastast Viru vangla kaplani Paul Gilli (48) sõnul on jõululaupäeva õhtul ka vangla jumalateenistustele suurem tung kui tavapäraselt: „Koos vanemkaplan Tarmo Linnasega peame sel päeval kolm pühadeteenistust, kuna soovijaid on nii palju. Õigeusklikud tähistavad jõule vana kalendri järgi ning neid teenivad piiskop Eelija (Ott Ojaperv) ja isa Justinus (Ilmar Kiviloo). Ühele teenistusele pääseb 50 meest kooskõlastatud nimekirjade alusel. See pole päris nii, et tuleb mõte ja lähen. Advendi ajal toimub ka vanglatöötajatele mõeldud oikumeeniline jumalateenistus. Osavõtjaid on rohkelt, ka vangla juhtkond on igal aastal kohal.“

Mõeldakse rohkem lähedastele
Üldiselt on aga vanglas nii, et jõulud on kinnipeetavatel siiski väga tagasihoidlikud. Pakutakse küll jõululõunat, ent eluosakondades ruume ei kaunistata, veidi võib seda märgata kooliruumides. Kabelis on aga ehitud jõulupuu.
Küsimusele, kuidas on lood kingituste ja külalistega, saan vastuseks, et vangla on paik oma kindlate reeglitega. Kui 1990-ndate alguses jagati ka kinnipidamisasutustes humanitaarabi, siis sellised ajad on ammu möödas ja ka jõulukinkidele, kui neid soovitakse teha, kehtivad ranged turvakontrolli nõuded. Küll on Paul Gill omaalgatuslikult pärast teenistust meestele piparkooke jaganud, et nemadki suu magusaks saaksid. Ka külastajate vastuvõtmist püütakse hajutada, pigem helistatakse, kirjutatakse, saadetakse kaarte.
Jõulude ajal võib märgata, et kinnipeetavad mõtlevad enam oma peredele ja lähedastele: „Selekteeritakse suhteid. On vange, kes soovivad just sel ajal andeks paluda ja küsivad kaplanilt nõu, kuidas seda teha. Näiteks on kirjutatud andekspalumiskirju. Kas keegi saab andeks või annab andeks, see on juba inimese otsus, aga vähemalt on selline võimalus pakutud. Kahjuks väga tihti kinnipeetavad oma süüd ei taju, ent on ka erandeid,“ vaatab pastor Gill tagasi oma jõulukogemustele kinnipeetavatega.
Ta lisab: „Eks see ole aeg, kus on igatsus kogeda armastust ja teiselt poolt seda jagada. See on universaal­ne ja inimese lahutamatu osa. Me kõik vajame kedagi, kes meist hooliks ja keda saaksime oma armastusega teenida. Ole sa kurjategija või mitte, inimlikud tunded on ju lõppude lõpuks meis kõigis olemas.“

Jõuluimed vanglas
Küsimusele, kas saab rääkida jõulu­imedest vanglas, saan kiire vastuse: „Jõuluime ongi see, et Jumal andis oma poja, kes on meie kõigi päästja. Kui inimene soovib oma elus keerata uue lehekülje, siis võib seda nimetada jõuluimeks või üldse imeks läbi aasta. Ilma jõulude ajal sündinud Jeesuse Kristuse lunastustööta poleks meil pattude andeksandmist, nagu võime lugeda 1Jh 1:9: „Kui meie oma patud tunnistame, on Jumal ustav ja õige, nõnda, et ta annab andeks meie patud.“
Vaimulikuna on pastor Gill näinud, kuidas inimesed on muutunud ja muutumas. Rõõmusõnum, mida kristlik maailm kuulutab: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale“ (Lk 2:10) – see on reaalne ja suunatud kõikidele. See pole minevik, vaid olevik ja reaalne kogemus.
„Tunnen rõõmu, et mitmed endised vangid on sõitnud pärast vabanemist Mustveesse jõuluõhtuteenistusele. Eelmiste jõulude ajal tuli üks mees koos pere ja vanematega ja ema sõnad olid: „Tänan, et minu poeg on täna hoopis teine mees!“
Need on hetked, mis lähevad sügavalt südamesse! Siis saad aru, et see töö pole tühja tehtud. Ei salga, et näha neid mehi vabaduses on hoopis midagi muud kui näha neid vangla seinte vahel,“ jagab pastor Gill, olles tänulik, et selliseid kogemusi on kümneid.
Kätlin Liimets

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)