Jõudu annab terve elu igatsetud amet

03.08.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Tänaseks juba kümme aastat emerituuris olnud diakonõpetaja Helmut Mõtsniku kohta on öeldud, et ta teeb üksi rohkem talitusi kui mõni väike kogudus, on väga vitaalne vanahärra ja vajadusel alati valmis kõiki teenistustel asendama. Seetõttu on ta Viljandi praostkonnas väga hinnas ning teda peab varakult ette tellima.

Helmut Mõtsniku südameasjaks on usuõpetuse taastamine koolides, sest usulisest haridusest algab kõik muu.
Helmut Mõtsniku südameasjaks on usuõpetuse taastamine koolides, sest usulisest haridusest algab kõik muu.

Helmut Mõtsnik ise peab emeriitõpetajale loomulikuks jõukohast kirikutööd ja on väga rahul, et saab tegelda vaimuliku teenimisega, mida on terve elu igatsenud.

Helmut Mõtsniku elulugu algab seitsmevennapäeval, 10. juulil 1927. aastal. Sünnikohaks on Pärnumaa Pati valla Uue-Saunametsa talu, mis oli tema koduks kolmel esimesel eluaastal. 1930. aasta 3. mail tuli perekond Mõtsnik hobusevankri koormaga ja ühe lehmaga vankri taga Pati talu vesistelt põldudelt uude koju Karksi valda Loime tallu.

1935. aastal sai Helmut Mõtsnikust Longi kuueklassilise algkooli õpilane: «Minu lemmikaineteks olid ajalugu, kodulugu, maateadus ning usuõpetus,» mäletab ta.

Esimesed mälestused kirikust sai ta Karksi Peetri kiriku jumalateenistustelt. Karksi kogudust teenis aastatel 1911–1939 õpetaja Benedikt Masing. Kustumatud muljed on jäänud püha jõuluõhtu kirikuskäimistest, kui reega sõideti kodust 3 km kaugusele pühakotta. «Erakordselt võimsa usulise elamuse olen lapsena saanud Karksi kiriku altarimaalist,» lisab ta.

Kristlikus peres kasvanud

Usk ja kirikuelu olid Mõtsnike perekonnas kesksel kohal. Juba väikelapseeas sai Helmut Mõtsnik usulisi teadmisi ja mõjutusi isalt. «Meie talumaja seinal rippus pilt kibuvitsakrooniga Kristusest. See oli esimene pilt, mida nägin ja uurisin,» on tal maal praegugi selgelt silme ees. Helmut Mõtsniku isa Otto Mõtsniku raamatukogu koosnes peamiselt usulise sisuga raamatutest.

Koju olid tellitud vennastekoguduse ajakiri Kristlik Perekonna Leht, mille juurde kuulus ka lastele lugemiseks mõeldud Kristlik laste Sõber. 30ndate aastate teisel poolel telliti veel ajalehte Eesti Kirik. Kodus kättesaadavat vaimulikku kirjandust ja lehti lugedes hakkas noormees usulist sõnumit ilmalikust kirjasõnast märksa olulisemaks pidama.

1939. aastal õnnestus kogu pere suureks rõõmuks tallu soetada 6-lambiline raadiovastuvõtja Blaupunkt: «Meie kodus oli eriline rahulolu raadiost sellepärast, et pühapäeviti ja suurtel pühadel võis kuulata jumalateenistuse ülekandeid Tallinna ja Tartu kirikutest, samuti argipäeviti hommikupalvuse ülekannet Tallinna Jaani kirikust.»

Igatsetud amet tuli raskelt

Pärast Longi algkooli lõpetamist 1941. aastal jätkas Helmut Mõtsnik õpinguid Abja gümnaasiumi alamastme klassides ning seejärel Viljandi Maagümnaasiumis. Pärast keskkooli lõpetamist 1946. aasta kevadel tuli otsustada, mida hakata ülikoolis õppima: «Et Tartu Riiklikust Ülikoolist oli usuteaduskond juba 1940. aastal Vene kommunistliku okupatsioonivõimu poolt kaotatud, asusin 1946. aasta sügisel õppima TRÜ õigusteaduskonnas.»

Aasta hiljem sai Helmut Mõtsnik Karksi koguduse õpetajalt informatsiooni, et Tallinnas on võimalik EELK Konsistooriumi juurde loodud Usuteaduse Instituudis õppida usuteadust, mispeale ta palus end ülikooli õigusteaduskonnast eksmatrikuleerida.

1948. aastal alustaski ta õpinguid UIs. Kuid et regulaarseid loenguid ei toimunud ja õppima pidi kodus ning UI-poolset juhendamist liiga vähe oli, otsustas Helmut Mõtsnik siiski jätkata õppetööd TRÜ õigusteaduskonna II kursusel. Paraku ei jõudnud ta oma õpinguid lõpetada – 27. märtsil 1951. aastal eksmatrikuleeriti ta nõukogudevastase meelsuse pärast.

Pärast sunnitud äratulekut ülikoolist asus Helmut Mõtsnik tööle Eesti Riikliku Kindlustuse Märjamaa rajooni inspektuuri vaneminspektorina. Järgmisel aastal samal tööl Rakveres.

Alustas kooliõpetajana

Rakvere linnas abiellus Helmut Mõtsnik 26. juulil 1952 samal aastal Tallinna Meditsiinikoolis ämmaemanda kutse omandanud Leeve Maidrega. Aasta hiljem asuti üheskoos elama Viljandimaale, kus noor mees Raudna koolis õpetajana tööd leidis. Siit algas tema pea kolmekümne seitsme aasta pikkune õpetajatöö, mis, tõsi küll, esialgu ilmalik oli. Ta õpetas põhikooliklassidele matemaatikat ja kehalist kasvatust. Helmut Mõtsnik nimetab eriti armsatena koolitöö algaastatest meelde jäänud Raudna kooli õpilasi ja kaasõpetajaid. «Üle 30 aasta hiljem palusid mitmed neist endid minu poolt kirikus konfirmeerida, et koguduse liikmeks saada.»

Pärast Stalini surma õnnestus Helmut Mõtsnikul taas ülikoolis õpinguid jätkata ning 1958. aasta 30. juunil need ka lõpetada.

1961. aastal sai temast Holstre kooli direktor ning lisaks hakkas ta õpetama ka ajalugu ja geograafiat.

1987. aasta suvel, saanud 60aastaseks, palus Helmut Mõtsnik end koolidirektori kohalt vabastada, et pensionile jääda.

Tungiv soov jätkata usuteaduse õpinguid

Ilmaliku õpetajana töötades polnud aga igatsus jumalasõna järele kahanenud. Helmut Mõtsnik räägib, et ta sai hingelist kosutust ja vaimset virgutust Soome ringhäälingu pühapäevastest jumalateenistuste ülekannetest Soome eri kirikutest ning igapäevastest hommiku- ja õhtupalvustest: «Kuulasin neid ühtejärge 40 aastat. Raadiost kuuldud jutluste sisu kohta tegin endale märkmeid.»

Vanahärra nimetab uskumatuks elamuseks seda, kui Eesti Raadios hakati «Hingevalguse» saadetes evangeeliumi kuulutama. Esiti püüdis ta kõiki saateid koguni lindistada, et siis uuesti kuulata. «Ei suutnud uskuda oma kõrvu, et Tallinna raadiosaatjalt võib eesti keeles jälle Jumala sõna kuulda, nagu kolmekümnendatel aastatel Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal.»

1988. aastal nõustus UI dekaan Kalle Kasemaa Helmut Mõtsniku üliõpilaseks vastu võtma, kuigi ta oli juba 61 aastat vana. «Rõõm usuvabadusest ning avarast võimalusest teoloogiasse süveneda oli ääretult suur. Lisaks sellele pakkus rahuldust saada lähemalt tundma õppejõude, keda seni ainult nime poolest teadsin,» kirjeldab ta kaua oodatud usuteaduse õpinguid.

1990. aasta 6. juunil pühitses peapiiskop Kuno Pajula Tallinna Toomkirikus Helmut Mõtsniku diakonõpetajaks ning alates 15. juulist asus toona 63aastane mees Suure-Jaani ja Kõpu kogudusi teenima. «Kirikutöö pakkus mulle suurt huvi ning hingelist rahulolu. Iga tööpäeva lõpul võisin enesele tunnistada: kuigi päevatööst väsinud, olen õnnelik.»

Vaimuliku ilmalikud mured

Kui Helmut Mõtsnik õpetajana ametisse asus, oli Eestis usulise tõusu aeg. «Mõne aasta kestel ristiti ja käis koguduses leeris sadu inimesi, noori ja vanu. Esialgu arvasin, et rahva niisugune elav huvi kiriku vastu jääb püsima ning kogu Eesti elanikkond hakkab kuuluma kirikusse,» tähendab ta.

Enda sõnul pole ta veel siiani üle saanud sellest, et valdav osa ärkamisajal kirikuisse tulnud inimestest loobus osalemast koguduse elus.

Palju muret tõid kogudusele ka tagastatud amortiseerunud hooned ja raske majanduslik olukord. Selgus, et kirikuõpetaja peab ka selliste probleemidega toime tulema.

Kuid vaatamata kõigile kohati üle jõu käivatele raskustele koguduste elu ülesehitamisel 90ndatel aastatel tundis Helmut Mõtsnik sõnulseletamatut rahuldust ja õnne, et võis vaimulikku tööd teha, vaimuliku ametis kogudusi teenida. «Kirikuhoone armsus, pühadus ning turvatunne on mind saatnud lapsepõlve aegadest.»

Sel kevadel sai õpetaja Mõtsnikul vaimulikus ametis oldud 17 aastat. «Grātia Dei ehk Jumala arm on seda võimaldanud,» arvab ta ning lisab, et jurisprudents, teoloogia ja pedagoogika on üksteisega väga läbipõimunud teadusalad. Teadmised ja oskused neist valdkondadest aitavad märksa paremini toime tulla rahva teenimises kas juristina, kiriku- või kooliõpetajana.

Merje Mänd

TEISED TEMAST

Anna-Liisa Vaher, õpetaja:

Helmut Mõtsnik on väga vitaalne vanahärra ja alati valmis kõiki teenistustel asendama, kui on tarvis. Ta on meil praostkonnas seetõttu väga hinnas ja temaga peab varakult kokku leppima. Tean ka seda, et ta käib rattaga sõitmas, mis on tema ea kohta väga tähelepanuväärne. Imestan, mis on tema elujõulisuse saladus.

Helmut on mu meelest üks jumaliku taju parimaid näiteid – ta lihtsalt on nii siiras, nii õnnis inimene. Ja see on ehe ning imetlusväärne. Ta justkui elab hetkes, nautides seda, ning on tänulik iga veedetud momendi eest. Ja samas on kõik need momendid tema jaoks nii loomulikud. Jumal on tema jaoks loomulik. Endal kaob ehk vahel see piir Looja ja loodu vahel ära, Helmut oleleb kõiges mängleva kergusega. Temast lausa hõngub harmooniat.

Marko Tiitus, praost:

Imetlen Helmuti füüsilist ja vaimset vormi, tema suurepärast mälu, nooruslikkust ja head huumorimeelt. Ta on oodatud jumalateenistuste ja talituste pidaja pea kõigis praostkonna kogudustes, Viljandi Pauluse ja Jaani koguduses on Helmut aga lausa mitteametlik abiõpetaja – vabu pühapäevi tema kalendris vist ette ei tulegi.

Helmuti sõnavõtud praostkonna vaimulike kokkusaamistel on sisukad, täpsed ja sõbralikud, kunagi ei kohta tema puhul nooremate ametivendade suhtes üleolevat või kõrki tooni, nende arusaamade või töömeetodite «paikapanekut». Ta on hea ja hooliv ametivend, eeskujuks noorematele. Tõeline kullatükk meie praostkonnas. Praostkonna vaimulike puhul olen täheldanud Helmutist kõneldes ainult lugupidavat tooni – tema maine ametivendade seas on laitmatu.

Helmuti juures on mulle silma jäänud tema soov ja oskus kaasinimestele pisiasjus rõõmu valmistada – olgu selleks siis šokolaaditahvel lastele, mõni tunnustav lause, tema abivalmidus või lihtsalt sõbralik käepigistus.

Helmut on osanud vananeda nii, et ta ei vanane. Kui kujutlen mõnikord, milline võiks olla minu pensionipõlv, siis tahaksin eeskuju võtta Helmutist.

2 Kommentaari artiklile “Jõudu annab terve elu igatsetud amet”

  1. enn ütleb:

    Ühinen tunnustusega Helmutile: ta on tõesti suurepärane inimene ja tubli vaimulik.

  2. Külaline ütleb:

    Helmut on internetis!
    kirjutage talle helmut.motsnik@eelk.ee

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)