Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Johannese kirjade lugu

19.04.2019 | | Rubriik: Teoloogilist

Johannese kolm kirja kuuluvad nende hulka, mis olid algselt mõeldud laiemale lugejaskonnale, kui seda oli kohalik kogudus.

Teine ja kolmas kiri järgnevad esimesele, mis oli alates kirjutamisest olulisemal kohal. Kirjade kaanonisse kuulumise üle vaieldi, kuid lõpuks jõudsid nad Uude Testamenti. Ilmselt olid kirjad adresseeritud Väike-Aasia kogudustele.

Kirjade autor
Ükski kirjadest ei kanna Johannese nime. Johannese teise ja kolmanda kirja autor kutsub ennast „vanemaks“.
Ühest küljest on arvatud, et Johannese kolm kirja kirjeldavad hilisemat ajajärku sellest osaduskonnast, mille keskel Johannese evangeelium sündis. Koguduseelu rikkus tülitsemine õige õpetuse ja eluviisi üle. Osa koguduse liikmetest olid suundunud avalikult gnostitsismi poole. Nad õpetasid dokeetilist kristoloogiat, mis eitas Jeesuse Kristuse inimeseks olemist. Autor rõhutab, et see, kes tunnistab Jeesust Kristust „lihasse tulnuna“, on Jumalast (1Jh 4:2).
Gnostitsismist mõjutatud pidasid usust õigeksmõistmist ja vaga elu teineteisest sõltumatuteks. Selliste õpetajate eest hoiatab esimene Johannese kiri kogudust: „Nad on küll välja läinud meie seast, kuid nad pole olnud meie hulgast. Kui nad oleksid olnud meie hulgast, siis nad oleksid jäänud meie sekka. Kuid nad läksid ära, et teha avalikuks: ükski neist ei olnud meie hulgast.“ (2:19) Kirjad on kirjutatud selleks, et taoline õpetus ei võidaks ega saaks lõhkuda Jumala kogudust.
Kui Pauluse kogudustele adresseeritud kirjad rõhutasid ennekõike usust õigeks mõistmist, siis katoolsed kirjad, mille hulka loetakse ka Johannese kirjad, toovad usust õigeks mõistmise kõrval olulisena esile ka usuvagaduse, usu viljad ja usu kaudu esile tulevad armastuse teod. Evangeeliumi kuulutamisega käsikäes antakse ka praktilise elu juhiseid.

Esimese kirja eesmärk ja peamine sisu
Johannese esimeses kirjas ei ole ühtlast liigendust, aga kirja kirjutamise eesmärk ja peamine sisu ei jää segaseks. Kiri püüab rõhutada peateemat: Jeesus on Vanas Testamendis tõotatud Messias. Jeesus pole mitte vaimne või filosoofiline kujutelm, vaid ta on tõeline inimene. Lisaks kõneldakse kirjas sellest, et usuelu ja argielu on seotud. Valguses kulgemine pole mitte patuta, vaid see tähendab Kristuse evangeeliumi jõul toimuvat usuvõitlust.
Kirja eesmärk on tugevdada koguduse usku ja hoiatada ohtude eest. Seda peetakse õpetuslikuks ja hingehoidlikuks karjasekirjaks, mille on saatnud vaimulik autoriteet. Oma olemuselt on tegu toetava ja hoolt kandva kirjaga. Hoiatavad sõnad on selged ja kõnetavad. Armastus pole mitte tunne, vaid on juhendav hoolitsus. Nii viib edasi ja juhib Jumal oma kogudust.
Johannese esimene kiri pole traditsiooniline kiri, sest selles pole mainitud ei autorit ega adressaati. Kiri algab Johannese evangeeliumist tuttava kuulutusega elu sõnast, mis on olnud olemas alates aegade algusest ja on nüüd Jeesuses Kristuses saanud avalikuks ning mis annab seeläbi maailmale elu. Kirjas kordub ka Johannese evangeeliumist tuttav valguse ja pimeduse vastandamine. Kirja mõtteviisis, keeles ja stiilis on palju sarnast Johannese evangeeliumiga. Johannese esimesel kirjal on sedavõrd suur teoloogiline sarnasus Johannese evangeeliumiga, et kirjutajat võidakse pidada samaks.

Teine ja kolmas kiri on lühikesed
Johannese teine ja kolmas kiri on Uue Testamendi lühimad kirjad, olles vaid ühe papüüruslehe pikkused tekstid. Neil on kindlad adressaadid: esimene isikule, kelle nime pole mainitud, ja teine Gaiusele, kes on samuti tundmatu isik. Kirjad on kirjutatud umbes aasta 100 paiku. Nende autor põhjendab lühidust sellega, et ta saabub peagi kogudust silmast silma tervitama.
Kirjade ülesehitus on ajastule tüüpiline: alguses autor tervitab vastuvõtjat ja lõpus on lühike lõpusoov. Kirjutaja nime pole mainitud, vaid kirjutaja kasutab enda kohta nimetust „vanem“. „Vanem“ (presbyteros) ei kirjelda mitte kirja kirjutaja vanust, vaid tema rolli koguduseelus. Kuigi kõik kolm Johannese kirja on sarnased, erinevad teine ja kolmas kiri esimesest sedavõrd palju, et seatakse kahtluse alla nende sünd esimese kirja autori sulest.

Kolmas kiri Gaiusele
Johannese kolmas kiri on isiklik kiri eespool mainitud Gaiusele. Kirja autor hoiatab eksiõpetaja Diotrefese eest. Koguduses tegutsevale Demeetriosele annab kirja autor seevastu positiivse hinnangu.
Kirjas ei ole tegu ennekõike eksiõpetajate tõrjumisega, vaid sellega, et õiged õpetajad saaksid loa kuulutada evangeeliumi. Johannese kolmanda kirja põhjal on Gaius majutanud ja aidanud rändjutlustajaid. Kirja autor tänab selle eest ja julgustab Gaiust uskuma rõõmuga. Jutlustajate kohtlemine ja aitamine peabki toimuma „väärikal viisil Jumala ees“.
Johannese kolmas kiri pole adresseeritud mitte kogu kogudusele, vaid neile sõpradele, kellega autoril on osadus Püha Vaimu läbi. Kiri oli soositud kommunikatsioonivahend nii Paulusele kui ka teistele Uue Testamendi autoritele.
Johannese kirjad julgustavad uskuma Jeesusesse. Jeesuses tuleb esile Jumala sügavaim armastus. Jumala armastus sünnitab usu ja toob kaasa soovi elada Jumala tahte kohaselt. Koguduses tegutsevad eksiõpetajad tuleb paljastada, et nad ei saaks enam juhtida Jumala kogudust eksiteele.
Püsides Kristuse õpetuses ja kõndides valguses, saavad koguduseliikmed olla kindlad selles, et usk võidab maailma.
Mauno Soronen
„Johanneksen kirjeiden historiaa“ (Siionin Lähetyslehti 2/2017)
Tõlkinud Kaido Soom

Teemad:

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)